ilm

Vihm on turisti suurim vaenlane.
Hommikul ladistab korralikult. Hommikune vihm siin kella üheteistkümneks järele ei jää, sajab terve päeva. Metsa pole seega mõtet minna. Looduse vastu ei saa, tuleb tagasi tulla kolmepäevasele matkale, nagu kutsutakse.
Pugime ennast veelkord head-paremat täis. Enne ärasõitu murrab peremees lillepeenrast veel kaks krüsanteemi. On küll igasuguseid toredaid inimesi nähtud, aga grusiinide külalislahkus ületab kõik seni kohatu mitmekordselt.
Ümbrus on mähitud valgesse vatti.
Lillede sees osutub olema kaks kõrvaharki, kellest üks mulle hambad näppu lööb.
Gori kandis üritab päike välja tulla, aga mitte eriti õnnestunult. Otsime Ateni Sioni kirikut ja maandume pisikeses nunnakloostis, kus ka armas kirik. Kui see meie auks lahti tehakse, ei ole seal lubatud maalinguid ja saame teada, et see polegi õige koht. Aga armas ikkagi. Õige koht on kilomeetri võrra edasi ja tabaga aia taga. Näeme teisel pool meest. Mees osutub itaalia fotograafiks, kes seal töötab. Päästab meid sisse. Kirikut restaureeritakse, ümberringi on tellingud. Kiriku välisseintel on reljeefid, mis on sarnased neile, mida juba ka Türgis nähtud, muuhulgas jahistseen, mis pole väga tavapärane. Sees on ka tööd täies hoos, aga küünla saab panna.
Hakkab uuesti sadama, siis tuleb päike välja.
Järgmine vaatamisväärsus on Uplistsikhe koobaslinn. Oli kaubanduslik keskus juba 5. sajandil e.Kr ja hävitati osaliselt mongolite poolt 13. sajandil, osaliselt loodusjõudude poolt kogu ajaloo vältel. Kuulen tuttavat keelt ja kuna sellest on just juttu olnud, käitun ebaeestlaslikult ehk teen noormeestega juttu. Nemad on Tartust.
Jube tuul, sellel saab lausa lamada. Põgeneme vihma eest kohvikusse.
Tuul siinkandis tähendab vihma Borjomis, miska jätame mõtte veel Atskurisse tagasi minna. Äkki jõuame hoopis Dmanisisse, kus kaevati äsja välja Euroopa vanimate inimeste kondid. Isegi prints Albert käis neid vaatamas. Infotelefon ütleb, et muuseum on lahti ka esmaspäeviti ja seda kuni kella kuueni. Infoliin saadab muuhulgas ka helistajale sõnumi küsitud infoga.
Teele jääb Ruisi, mis oli 90ndatel tuntud autoröövijate poolest. Läbi sõites oli ca 20% tõenäosust koos autoga sihtpunkti jõuda. Suurepärane on omada teejuhti, kes pea iga paiga kohta oskab rääkida mõne loo või legendi või lugeda asjakohase luuletuse.
Raadiost kuuleme, et Armeenia piiri lähedal on olnud maalihe ja üle 50 auto saanud kahjustada, paljud inimesed on kadunud. Soovitatakse seda teed mitte kasutada. Meil just sinnapoole asja. Vaatame kaardilt, et pöörame enne kriitilist punkti ära ja jääme plaanile kindlaks.
Jälle päike. Kohale jõudes selgub, et muuseum on esmaspäeviti siiski kinni ja ka muudel päevadel lahti 11st kuni viieni. Infoliin saab vihase tagasiside. Valvurit sodiks rääkida ei õnnestu ja saame turnida ainult augu ümber, kust midagi ei leitud. Muidu on leitud kondid ca 1,8 miljonit aastat vanad.
Peame piknikku vanatädilt saadud saia, tomati ja viinamarjadega ja sõidame tagasi. Ümberringi lillad värvid ja lehmade ränne.
Vahelduseks õhtusöök steigimajas. Netist leitud Villa Vera osutub sümpaatseks kohaks. Rõdult on vaade tuledes Tbilisile. On tikandiga voodipesu ja võimalus tuba soojaks kütta. Vallutan retseptsiooni arvuti.
Eelmine
Vardzia ja muu
Järgmine
viimased asjatoimetused

Lisa kommentaar

Email again: