Priidu vannitoas pole vett, mistõttu ta saabub hommikul minu juurde
pesule, tegemata galantselt välja minu suht riieteta olekust.
Hommikusöögivestlusel selgub, et öösel on meie juurde naasnud Kristel.
Magab teine Priidu voodi ees põrandal, kõhuli, täies riides, saapad
jalas. Tõeline partisan.
Kongress koosneb peamiselt tänu- ja kiituskõnedest, medalite, kingituste ja lillekimpude üleandmisest, valgusšõust, muusikast ja trallist. Üks asjalik kõne. Eredamad hetked on veel pasunapoisi minestamine kahe tuši vahel ja ühe täissaleda medalisaaja käpulikukkumine lavale viival trepil. Ka kardinate vahelt aeg-ajalt ilmuv ja midagi kõnelejatele üle anda tahtev tegelane, keda näeb paraku ainult publik, tekitab mõnevõrra elevust.
Oluline osa Eesti delegatsioonist tekib millegipärast kohale lõunapausi ajaks. Söömine on võitlus.
Ballett Mariinski teatris on küll täiesti sisutu, aga tõenäoliselt tasemel. Magan osa ajast.
Edasi neli tundi aega öise ekskursioonini, jätan vahele ühisõhtusöögi ja suundun linna peale. Matkan piki Sadovajat. Apteeke on iga 100 meetri tagant, pidin ostma Leemetsale mingi tsi-tsi-asja. Õnneks on silt rahakoti vahel - tsitramon. Esimesest muusikapoest saab probleemideta Kino ja Öised snaiperid. Üks raamat tuleb muidugi ka kaasa võtta. Selleks ajaks kui suure dorgovoi domini jõuan, on minu huvi kaubanduse vastu vähenenud nullini ja nagunii on taskud juba cd-sid ja tsitramoni täis.
Jõuan Neevani, eesmärk saavutatud. Kõht annab endast järjest tungivamalt märku ja pärast misiganes kiriku ülespildistamist istun Marsi väljaku äärde restorani. Kelner-poiss vaatab mõtlikult ostetud raamatu kaant ja küsib, miskeelset menüüd soovin. Mne vsjoravno, mispeale kelner teatab, jasna, ja saan venekeelse menüü. Liiga hilja taipan, et ainus asi, millest sealt aru saan, on pelmeenid. Nojah, need siis loosi lähevadki.
Eve saadab sõnumi, et ekskursiooni algus on pool tundi edasi lükatud, üheteistkümneks. Väga hea, jõuab ehk tagasi siis selleks ajaks.
Ekskursioon toimub inglise ja vene keeles, sest meiega ühe komplekti moodustavad rumeenlased vene keelt ei oska. Üks rumeenia tädi rõõmustab millegipärast iga kord mind nähes. Esimene peatus on Iisaku katedraali juures, edasi magan vahelduva eduga. Kui kella kahe paiku lõpuks oma tuppa jõuan, helistab mõne aja pärast murelik Eve, et ega ma ometi bussi magama ei ununenud.
Kõik teised on päeva jooksul jõudnud välja kolida, seega laiutan üksi hotelli tõenäoliselt kõige suuremas toas.
Kongress koosneb peamiselt tänu- ja kiituskõnedest, medalite, kingituste ja lillekimpude üleandmisest, valgusšõust, muusikast ja trallist. Üks asjalik kõne. Eredamad hetked on veel pasunapoisi minestamine kahe tuši vahel ja ühe täissaleda medalisaaja käpulikukkumine lavale viival trepil. Ka kardinate vahelt aeg-ajalt ilmuv ja midagi kõnelejatele üle anda tahtev tegelane, keda näeb paraku ainult publik, tekitab mõnevõrra elevust.
Oluline osa Eesti delegatsioonist tekib millegipärast kohale lõunapausi ajaks. Söömine on võitlus.
Ballett Mariinski teatris on küll täiesti sisutu, aga tõenäoliselt tasemel. Magan osa ajast.
Edasi neli tundi aega öise ekskursioonini, jätan vahele ühisõhtusöögi ja suundun linna peale. Matkan piki Sadovajat. Apteeke on iga 100 meetri tagant, pidin ostma Leemetsale mingi tsi-tsi-asja. Õnneks on silt rahakoti vahel - tsitramon. Esimesest muusikapoest saab probleemideta Kino ja Öised snaiperid. Üks raamat tuleb muidugi ka kaasa võtta. Selleks ajaks kui suure dorgovoi domini jõuan, on minu huvi kaubanduse vastu vähenenud nullini ja nagunii on taskud juba cd-sid ja tsitramoni täis.
Jõuan Neevani, eesmärk saavutatud. Kõht annab endast järjest tungivamalt märku ja pärast misiganes kiriku ülespildistamist istun Marsi väljaku äärde restorani. Kelner-poiss vaatab mõtlikult ostetud raamatu kaant ja küsib, miskeelset menüüd soovin. Mne vsjoravno, mispeale kelner teatab, jasna, ja saan venekeelse menüü. Liiga hilja taipan, et ainus asi, millest sealt aru saan, on pelmeenid. Nojah, need siis loosi lähevadki.
Eve saadab sõnumi, et ekskursiooni algus on pool tundi edasi lükatud, üheteistkümneks. Väga hea, jõuab ehk tagasi siis selleks ajaks.
Ekskursioon toimub inglise ja vene keeles, sest meiega ühe komplekti moodustavad rumeenlased vene keelt ei oska. Üks rumeenia tädi rõõmustab millegipärast iga kord mind nähes. Esimene peatus on Iisaku katedraali juures, edasi magan vahelduva eduga. Kui kella kahe paiku lõpuks oma tuppa jõuan, helistab mõne aja pärast murelik Eve, et ega ma ometi bussi magama ei ununenud.
Kõik teised on päeva jooksul jõudnud välja kolida, seega laiutan üksi hotelli tõenäoliselt kõige suuremas toas.
Lisa kommentaar