Hiir sööb öösel selle pähkli ära, mille ma talle ahju ette jätsin.
Magada on soojem, aga võibolla sellepärast, et läksin hiljem voodisse ja kütsin seega kauem.
Taevas on sinine, kuused seisavad rahulikult. Rutiinne puulõhkumine. Koristan toa ja valmistun just minema kaameraga maja ümber luusima, kui kohale suusatavad kolm inimest. Kaks soomlast (!) on ekskursioonil prantslasest (!) giidiga. Teevad lugu kohalikku lehte. Annan lühikese intervjuu ja pildistatakse üles, kuidas ma suuski jalga panen ja mööda puutumatut lund minema suusatan. Kohe jälle kümme korda kuulsam.
Sellistes oludes on ju lausa lust suusatada ja 20 kilomeetrit oleks täiesti tehtav. Tuuletu, hea nähtavus, rada. Siinkohal on paslik kasutada mõtet Dahr Jamaililt: interneti ja kiirete transpordiühendustega tundub maailm väike ning omal jõul liikudes saab Maa tagasi oma õiged mõõtmed.
Tempo võtavad muidugi maha pildistamis- ja ringivahtimispeatused. Eile polnud pildistamise omi ühtegi. Rajal leidub palju suurte kaameratega inimesi.
Parkla on autodest punnis. Kõik on ilusti puhtad, ainult üks on lumekuhjaga katusel. Traktor on püüdnud võimalikult auto lähedalt lume ära lükata. Läheb käima nagu ludin. Üks metsaonnis käinud naine küsis, kas minu oma on too Toyota ja teatas, et Toyota on hea auto, küll see käima läheb. Tal endal oli ka Toyota.
Panen seljakoti autosse ja lähen teen metsas veel ühe tiiru. Nii ilusa ilmaga ei raatsi kuidagi ära minna. Kõige lühem rada on 4,1 km, Riisin Rääpäsy. Silt raja kõrval teatab, et teine rada, Riisin Rietas on nime saanud õnnetult hukkunud mehe järgi, kes seal nüüd uitab ja kummitab. Selge, see siis oligi Rietas, keda eile õhtul aeg-ajalt nägin, pärast mida olin jälle rajast kõvasti mööda pannud.
Täna on valge ja Rietas puhkab. Vines päikese hajutatud valgus muudab lumevaalud siidisteks. Varjud on pikad, taamal tohutu avarus. Räätsadega ja lihtsalt jala kulgevad inimesed on kadedad mu vaevata liikumisviisi peale. Eriti allamäge läheb nobedalt. Siinsed lamedad laskumised on mulle just sobivad. Muidugi jõuavad kõik ülejäänud mulle järgi, kui järjekordselt kaamerat välja harutan.
Rada läheb üle Riisitunturi-nimelise voore, mille järgi park on nime saanud. See on kõige pildistatum koht siinkandis. Puutumatu lume otsinguil soovitatakse teisi kohti, kus juba käisin või käia üritasin: Pikku Riisitunturi, Soilunvaara, Koljatinlaki. Kuused on võtnud täpselt selliseid uskumatuid poose nagu olen teiste inimeste piltidelt näinud. Teen kõik pildid järgi. Endiselt ajab ahhetama. See on soomlastel küll jälle hästi välja mõeldud.
Kerge kahjutundega pakin suusad autosse ja võtan suuna tagasi Posiole. Onnis käinud kohalikud kiitsid, et pidi olema hea pitsa. Mitte Koti Pizza, aga see teine, P-tähega. Koht leidub, pitsat saab ka. Juurde saab soome kombe kohaselt piiramatult kohvi ja salatit. Onnis kohatud fotograaf olevat ka reklaami õnge läinud. Kohta peab türklane, elab Soomes juba 15 aastat. Ütleb, et türklased kohanevad igal pool, tööd tuleb lihtsalt teha. Soome keelt räägib umbes minuga samal tasemel või veidi paremini. Soovitab matkakohti, tal kõigis kohtades korduvalt käidud. Hmm, matkav türklane? Tunneb huvi Eesti majanduse vastu.
Edasi Anetjärvile. Ööbimiskoht on orienteerumismäng. GPS teatab keset tühja teed, et oled kohal. Veidi maad tagasi oli mingi loma-silt. Sõidan tagasi, ongi õige koht, aga kuidagi hüljatud moega. Seinal juhis, mis algab sõnadega ”you are nowhere” (sa oled mittekuskil) ja jätkub käsitsi joonistatud kaardiga, kuhu tuleb tulla. Osutatud kohas on talumajapidamine ja lõhnab loomade järele. Olen veidi nõutu, aga kohe minu järel sõidab õuele auto, mille sees on Simo. Läheb võtab toast võtme, mökki on umbes kilomeetri kaugusel. Kihutan Simo järel lumepilves kuhugi metsavahele, kus paar majakest. Kuna minu reserveeritud spartalikumas majas on külm, saan parema, koos sauna kasutamise võimalusega. Täielikult sisustatud köök, raamatud, laual kommid. Vaade on hea kujutlusvõime korral järvele, praktikas valgele väljale. Võin jääda pikemaks, kui peaksin seda tahtma. Võibolla tõesti.
Taevas on sinine, kuused seisavad rahulikult. Rutiinne puulõhkumine. Koristan toa ja valmistun just minema kaameraga maja ümber luusima, kui kohale suusatavad kolm inimest. Kaks soomlast (!) on ekskursioonil prantslasest (!) giidiga. Teevad lugu kohalikku lehte. Annan lühikese intervjuu ja pildistatakse üles, kuidas ma suuski jalga panen ja mööda puutumatut lund minema suusatan. Kohe jälle kümme korda kuulsam.
Sellistes oludes on ju lausa lust suusatada ja 20 kilomeetrit oleks täiesti tehtav. Tuuletu, hea nähtavus, rada. Siinkohal on paslik kasutada mõtet Dahr Jamaililt: interneti ja kiirete transpordiühendustega tundub maailm väike ning omal jõul liikudes saab Maa tagasi oma õiged mõõtmed.
Tempo võtavad muidugi maha pildistamis- ja ringivahtimispeatused. Eile polnud pildistamise omi ühtegi. Rajal leidub palju suurte kaameratega inimesi.
Parkla on autodest punnis. Kõik on ilusti puhtad, ainult üks on lumekuhjaga katusel. Traktor on püüdnud võimalikult auto lähedalt lume ära lükata. Läheb käima nagu ludin. Üks metsaonnis käinud naine küsis, kas minu oma on too Toyota ja teatas, et Toyota on hea auto, küll see käima läheb. Tal endal oli ka Toyota.
Panen seljakoti autosse ja lähen teen metsas veel ühe tiiru. Nii ilusa ilmaga ei raatsi kuidagi ära minna. Kõige lühem rada on 4,1 km, Riisin Rääpäsy. Silt raja kõrval teatab, et teine rada, Riisin Rietas on nime saanud õnnetult hukkunud mehe järgi, kes seal nüüd uitab ja kummitab. Selge, see siis oligi Rietas, keda eile õhtul aeg-ajalt nägin, pärast mida olin jälle rajast kõvasti mööda pannud.
Täna on valge ja Rietas puhkab. Vines päikese hajutatud valgus muudab lumevaalud siidisteks. Varjud on pikad, taamal tohutu avarus. Räätsadega ja lihtsalt jala kulgevad inimesed on kadedad mu vaevata liikumisviisi peale. Eriti allamäge läheb nobedalt. Siinsed lamedad laskumised on mulle just sobivad. Muidugi jõuavad kõik ülejäänud mulle järgi, kui järjekordselt kaamerat välja harutan.
Rada läheb üle Riisitunturi-nimelise voore, mille järgi park on nime saanud. See on kõige pildistatum koht siinkandis. Puutumatu lume otsinguil soovitatakse teisi kohti, kus juba käisin või käia üritasin: Pikku Riisitunturi, Soilunvaara, Koljatinlaki. Kuused on võtnud täpselt selliseid uskumatuid poose nagu olen teiste inimeste piltidelt näinud. Teen kõik pildid järgi. Endiselt ajab ahhetama. See on soomlastel küll jälle hästi välja mõeldud.
Kerge kahjutundega pakin suusad autosse ja võtan suuna tagasi Posiole. Onnis käinud kohalikud kiitsid, et pidi olema hea pitsa. Mitte Koti Pizza, aga see teine, P-tähega. Koht leidub, pitsat saab ka. Juurde saab soome kombe kohaselt piiramatult kohvi ja salatit. Onnis kohatud fotograaf olevat ka reklaami õnge läinud. Kohta peab türklane, elab Soomes juba 15 aastat. Ütleb, et türklased kohanevad igal pool, tööd tuleb lihtsalt teha. Soome keelt räägib umbes minuga samal tasemel või veidi paremini. Soovitab matkakohti, tal kõigis kohtades korduvalt käidud. Hmm, matkav türklane? Tunneb huvi Eesti majanduse vastu.
Edasi Anetjärvile. Ööbimiskoht on orienteerumismäng. GPS teatab keset tühja teed, et oled kohal. Veidi maad tagasi oli mingi loma-silt. Sõidan tagasi, ongi õige koht, aga kuidagi hüljatud moega. Seinal juhis, mis algab sõnadega ”you are nowhere” (sa oled mittekuskil) ja jätkub käsitsi joonistatud kaardiga, kuhu tuleb tulla. Osutatud kohas on talumajapidamine ja lõhnab loomade järele. Olen veidi nõutu, aga kohe minu järel sõidab õuele auto, mille sees on Simo. Läheb võtab toast võtme, mökki on umbes kilomeetri kaugusel. Kihutan Simo järel lumepilves kuhugi metsavahele, kus paar majakest. Kuna minu reserveeritud spartalikumas majas on külm, saan parema, koos sauna kasutamise võimalusega. Täielikult sisustatud köök, raamatud, laual kommid. Vaade on hea kujutlusvõime korral järvele, praktikas valgele väljale. Võin jääda pikemaks, kui peaksin seda tahtma. Võibolla tõesti.
Lisa kommentaar