massiturismi piiril

Si Satchanalaisse läheb Chiang Rai buss uue linna bussijaamast. Sukhothai koosneb kahest jupist, uus ja vana linn. Nende vahe on umbes 12 kilomeetrit. Varemetehuvilisi on veel viie valge jagu. Kõik aetakse tunni aja pärast bussist välja. Väljas on tavaline Aasia küla: lontis majad, putkad, sildid kahes reas ja keskel tee. Üks paar valgeid spurdib paremale, teine vasakule. Me jääme Itaalia noormehega nõutult keskele. Püüame lähedalasuvatelt inimestel välja pressida, mis kell buss tagasi läheb ja kust jalgrattaid saab laenata. Kõik ajavad mingit soga tai keeles. Vähemalt leiame varemetele osutava sildi. Sildi andmetel on varemeteni viis kilomeetrit. Saja meetri pärast on juba neli kilomeetrit. Hästi läheb. Kohe nelja kilomeetri sildi taga on silt ühe kilomeetriga, aga see näitab paraku vahemaad ristmikuni, kus vasakule tuleb keerata. Keerame vasakule ja veidi aja pärast paremale, tüütame veel inimesi ja räägime tee äärest peenest hotellist välja kolm jalgratast. Meist kolmest on ainult mul pass kaasas, seda vaadatakse ja antakse tagasi, mitte ei jäeta panti. Viimane kilomeeter läheb nagu lennates. Pargiväravas töötab putkas kolm inimest, kellest kahe ülesandeks on anda meile kolm pargikaarti ja üks seletab seda inglise keeles. Viimane buss pidavat minema kell neli, aga millise vahega bussid käivad, on liiga keeruline konstruktsioon. Jääb siis nii, et viimane läheb kell neli. Kusagilt.
Laseme Itaalia noormehel oma teed minna ja sõidame vasakule. Varsti algab tõus, mis sildi kohaselt on ohtlik ja ratast tuleb käe kõrval lükata. Ma ei tuvasta üleval midagi rattavajalikku, seega jäävad rattad sildi juurde. Kõigepealt on lärm. Siis on hais. Põhjuseks on raja kõrval pesitsevad tuhanded kured. Pesades on erinevas suuruses halle minikurgi, lühikeste nokkadega. Et nad vanemate meelest nunnumad välja näeksid, onju. Üritame kõik kured ära pildistada, aga mõni vist veel jääb.
Kaks suurt stuupat on kurgede juures ka. Ja natuke sipelgaid. Ja vaade alla.
Taas all, on seal kena park mitmete puudega, kaks suurt päris hästi säilinud varemekuhilat ja mitu väiksemat. Osadel Buhhdadel on isegi pead küljes. See on tore rahulik koht. Kummalisel kombel on kõik eri suundades läinud valged pargis olemas.
Ilm kuumeneb, teeme riisipeatuse. Ennistise tee ääres tuvastame bussiootepaviljoni. Kaks esimest suurt ja värvilist bussi meie vehkimise peale kiirust maha ei võta, aga tunni aja pärast tuleb kolmas ja see peatub. Sukhothais oskame juba profilt songtaoga kodulähedasele ristmikule sõita ja ma isegi tean, et tahame minna mõang kao'sse, vanasse linna. Songtaod roolib Marika Vaarik.
Hiljem on jälle päikeseloojang ja tsikaadid. Bali kaudu tuleb infot Indiast.
Tundub, et seal, kus massiturism lõpeb, on tavaline Tai ilma inglise keeleta.