Chiang Mai oli Lanna kuningriigi keskus pärast Chiang Raid, alates 1296. Hiljem kuulus ta igasugustesse muudesse kuningriikidesse. Chiang Mai on suur linn. Igal pool, kuhu vaatad, on hulk poolpaljaid turiste. Me tuppa veel ei saa. Paneme kotid kamorkasse ja läheme pannkooki sööma. Siis püüame tänavalt ühe punase auto, kempleme natuke juhiga ja sõidame linna serva. Käime ühes suunas, küsime teed, saame joonise, kõnnime tagasi. Kaardil on meile vajalik tänav, aga mitte neid kõiki teisi, miska teeme paar tiiru läbi arboreetumi.
Pärast pikki palavaid tänavaid algab rada läbi metsa ülespoole, tähistatud oranžide riideribadega. All mühiseb linn. Üleval on kosk, Wat Pha Lat ja käputäis käratsevaid lühikestes pükstes hispaanlasi, kuigi silt ütleb, et kära ja lühikesi pükse ei tohi olla. Hispaanlased on iseenesest lubatud. Valge elevandi surma puhuks 14. sajandil ehitatud metsatempel on munkade meditatsioonikeskus. On tehtud ka kohvik. Veidi luusimist ja varvaste leotamist, siis jääkohv. Kohalikele kangesti meeldivad plasttopsid. Isegi keraamikatöökojas ei pakutud kohvi isetehtud keraamikast, vaid plastkaanega plasttopsist, plastkõrs sees. Jalajälg muudkui kasvab. Alla minnes taban ära koha, kus mõnus mäestikuõhk vaheldub linnaleitsakuga.
Võtame supid. Külli tellib kausitäie sõrgu ja kombitsaid ja siis nad vahivad mõnda aega üksteist nõutult.
Räägime rajalt maha veel ühe punase auto ja sõidame Wat Umongi. Koobas, buddhakujud sees.
Õhtusöögikohas saab maitseaineid alles pärast nende tungivalt nõudmist personalilt. Kohalikud laudkonnad kaevuvad kõik telefonidesse. Kaevumise katkestab söögi saabumine. Sööki tuleb pildistada. Naaberlaud tellib kõik mereannid, mis menüüs on.
Õhtu lõpetuseks saame Külli juhatusel ülevaate kõigist neist täiesti kasututest asjadest, mida ümberkaudsetes poodides müüakse.
Swedpanga internetipank on lolliks läinud. Ma ei suuda ära oodata, millal saan oma arved seal kinni panna.
Lisa kommentaar