iga okas loeb

Tallinnast Yangoni on täpselt üks Õnnepalu.
Ma ei saanudki teada, kuidas oleks karkudega lennujaama turvaväravaid läbida, sest füsioterapeut Rasmus konfiskeeris mu kargud kaks päeva enne starti. Jala taksosse kägardamine nõuab siiski meelekindlust. Proovin lennujaamas veloergomeetrit. Saab teha pool ringi edasi ja sama palju tagasi. Jalas on kästud tursumisevastased sukad, ilmatu ebamugavad ja musta pitsiga. Mõtisklesin, mida meestel sarnases olukorras jalga kästakse panna, kuid sukkadega kaasasolnud põhjalik manuaal annab põhjust kahtlustada sama kostüümi.
Helsingi väravas tapetakse inimesi multikaga. Tüütustega võitlemiseks on mul paks raamat. Paks raamat on turvaline. Pole vaja karta, et see saab läbi enne kui kohale jõuan ja suurest pagasist uue saan võtta.
Tallinna lennujaama laiendatakse. Helsingi lennujaama laiendatakse. Kas tõesti oodatakse veel rohkem inimesi ringi lendama?
Õnnepalu selle kohta: Võib-olla tuleb homme katastroof. Võib-olla õnnestub kellelgi lõpuks internet kokku lasta. Võib-olla tuleb suur vihm või suur põud, suur külm või suur kuum, veeuputus või veepuudus. Aga mis me sinna teha saame? Täna peab reisija saama lennukisse, piloot oma kohale, stjuuardid ja stjuardessid on juba ametis, kakssada, kolmsada inimest on valmis tõusma taevasse, midagi eriti tundmata, mõeldes millelegi hoopis muule. (Valede kataloog)
Teel lennukisse ja sealt ära on mitu liikumatut treppi. Näen Helsingis viite karkudega inimest. Põlv hakkab valutama, aga valuvaigisti on suures pagasis. Ei taha ka lennujaama apteegist uut osta, sest mis ma pärast kogu selle hunniku valuvaigistiga teen. Tavaliselt ma ei valuta.
Longin mööda lennujaama nagu hunnik õnnetust. Esiteks ma ei taha eriti sinna Birmasse minna. Teiseks loen Õnnepalut. Ta küll väidab ennast valetavat, aga nagu enamus inimesi usub mingit jama, usun mida Õnnepalu valet. Praegu, kuni järgmise raamatuni. Kolmandaks teeb see lendamise tarbeks väljakirjutatud vere vedeldamise tablett mind uimaseks ja ajab kõhu mulksuma.
Kõik poollamamistoolid on inimestega kaetud, lõpuks leian kiiktooli. Abiks ikka.
Soomlased ajavad Bangkoki-huvilised ühe värava juurest teise juurde, kus on tablool kirjas Dublin. Lennukitäis inimesi vahib ootusärevalt ja ootab, et sinna ilmuks Bangkok. Rahvahulga nõudmistele vastu tulles ilmubki. Ma lendaks parema meelega Dublinisse. Ostaks James Joyce’i raamatuid ja loeks neid seal.
Õnnepalu juurde on paslik tsiteerida Marju Lepajõed: „See olukord häirib väga, kui ei saa lugeda kõiki tekste, millele romaanis viidatakse.”
Tallinna Ülikooli kaudu reisimine tähendab kohustuslikku reisiagenti, kelle klikk minu valitud hotellil maksab terve ühe öö hinna. Lisaks istud reisiagendiga nagu oleks kott peas. Ei tea, kas hotellist on transport lennujaama tellitud, lendu ei ole checkmytrip-äpis ega majutust bookingu äpis, kogu otsesuhtlus ja lennule eelregistreerimine on tohutult keeruline.
Kui lennukis kõik teised magavad, vaatan mina wing tsuni filmi Ip Manist. Magama jään siis, kui hommikusööki antakse. Kell kaks öösel.
Bangkokis müristab ja lööb välku.
Ei saa aru, et Yangoni ilm oleks kuidagi palavam kui senistel kordadel. Ikka tuleb õue minnes vastu kuum niiske käterätt.
Hotell on lärmakama asukoha, suurema vannitoa ja mitte nii püüdlikult ette-taha kummardava personaliga. On mõõdukalt viisakad ega pane klienti ennast imelikult tundma.
Vahepeal on toimunud arenguid, Telia roaming ulatub nüüd Birmasse. Eelmise korra kohaliku kaardi kõnelimiiti on aga ka veel piisavalt alles. Helistan igaks juhuks kohe eelmisest korrast ripakile jäänud kontaktile ja uurimine hakkabki mürinal pihta. Sõidan kuhugi kohta, kus istume kahekesi ilmatu pika valge linaga laua taga. Kontakt on teinud uurimistöö ja ajanud mulle välja terve portsu igasuguseid tähtsaid ninasid, enamus on küll stiilis „ma pean talle veel helistama“. Lootsin ühte-kahte. Üksiti teeb ta mulle ajakava ja ma ei pea sellega ise tegelema. Tundub ka ise olevat tähtis tegelane, eelmise presidendi mitteametlik nõuandja jne.
Hotellist soovitatakse minna sööma šani söögikohta. Kena puitnikerdustega maja jäi mulle juba ennist taksoaknast silma. Ukse kõrval kolistab kolm meest, kostüümide järgi tundub, et tegemist ei ole müra ega ehitustöödega, vaid löökpillitrioga. Söök on hea. Uni.
Järgmine
teadmatus

Lisa kommentaar

Email again: