Hommikul on väljas soe ja sombune.
Saan minema juba pool kaheksa, kogu muu kamp
alles hakkab ärkama. Nad on söögituppa telgid üles pannud.
Üsna kohe hakkab tibutama ja see kestab vaheldumisi vihmavahede ja korraliku sajuga terve päeva. Pilved roomavad üle tee, kord paljastades orgu ja mäge, siis jälle kattes. Kulgen pinnasteel, mis on kivine ja täis lompe, aga ei püüdle järsult kõrgustesse. Kostab kellakolinat, kord on kari hobuseid ka teel ees. Trassil on mitmeid telkimiseks sobivaid kohti, mõned lausa taristuga: joogivesi või piknikulaud või kipakas onn. Telkijaid on ka. Päeva teises pooles hakkab vastu tulema matkajaid, kes mind kõik vandeseltslaslikult tervitavad. Vihmas matkajad on alati millegipärast sõbralikumad kui ilusas ilmas kõndijad.
Kvasõ lähedusse jõudes jääb tee äärde maju, mis udust ootamatult ilmuvad. Naine pühib vihmas luuaga ukseesist, tee pealt valgest hämust kostab hääli. Vastu tulevad kaks joviaalset jääknähtudega meesinimest. Ja tüli algas.
Tüki aja pärast kuulen selja taga hõiklemist. Punases jopes poiss otsib lehmi taga. Leiab need veidi enne Kvasõt. Mõtlen, miks poiss koolis ei ole ja taipan, et on ju suvi. Suvine koolivaheaeg on teatavasti mõeldud selleks, et lapsed saaks karja saata.
Kvasõsse mineku vajadus on tingitud kahest asjaolust. Teine neist on Nimetska aasal kuuldud reklaam siinsest pruulikojast nimega Tsõpa. Esimene viib tagasi aastasse 1976:
„Vaatasime üht puukirikut. Kirik ise oli ilus ja korras, ainult surnuaiad on neil koledad. Järsku nägi ema ühe aia peal vaipu. Läksime neid vaatama. See oli üks vaibakudumistsehh. Seal olid väga ilusad vaibad. Parkisime oma auto seisma külatänavale. Ühest majast tuli kohe perenaine välja ja kutsus meid sisse. Tema mees töötab Eestis metsatööl. Ta kostitas meid mägilehmapiimaga ning omatehtud küpsistega, mis olid imemaitsvad. Rääkisime pikalt juttu ning ta kutsus meid sinna suvitama. Neil oli 2 maja. Ühes elavad nad suvel, teises talvel. Teine maja oli tal suvitajatele välja üürimiseks. Maja oli väga ilus, puhas ja korras. Tema aadress
Zakarpattia oblast, Rakhiv raion, Kvasy küla, maja nr 53. Markultchak Vasilena Feodorovna."
Leian hotelli, perenaine on kuidagi nõukogude, aga tüdruk on tore. Selgub, et olen broneerinud toa täiendiga "ljuks". See tähendab kaht tuba. Laotan kõik asjad laiali, osad on märjad, ülejäänud mustad.
Tsõpaga on lihtne. See asub peaaegu üle tee. Saab koduseid kotlette kartuliga, napoleoni kooki, kohvi ja muidugi õlut. Õlled on saanud inspiratsiooni ja nimed siinse kandi mägedest. Püüan tajuda õlles kõike seda, mis nähtud ja kogetud: kivilahmakaid, männitihnikuid, vaateid pilveribadega orgudele, ülesronimisi, allaronimisi. Õlles neid kindlasti pole, need on kusagil mujal tallel. Õlu maitseb pärast kõike läbielatut lihtsalt niisamagi hea.
Majaga nr 53 on keerulisem, sest mingil arusaamatul põhjusel ei viljele ukrainlased majanumbreid. Ma kaht nägin. Homme vaatan, mis teha annab, rong läheb alles kunagi hiljem.
Kõnnitud 25,7 km.
Üsna kohe hakkab tibutama ja see kestab vaheldumisi vihmavahede ja korraliku sajuga terve päeva. Pilved roomavad üle tee, kord paljastades orgu ja mäge, siis jälle kattes. Kulgen pinnasteel, mis on kivine ja täis lompe, aga ei püüdle järsult kõrgustesse. Kostab kellakolinat, kord on kari hobuseid ka teel ees. Trassil on mitmeid telkimiseks sobivaid kohti, mõned lausa taristuga: joogivesi või piknikulaud või kipakas onn. Telkijaid on ka. Päeva teises pooles hakkab vastu tulema matkajaid, kes mind kõik vandeseltslaslikult tervitavad. Vihmas matkajad on alati millegipärast sõbralikumad kui ilusas ilmas kõndijad.
Kvasõ lähedusse jõudes jääb tee äärde maju, mis udust ootamatult ilmuvad. Naine pühib vihmas luuaga ukseesist, tee pealt valgest hämust kostab hääli. Vastu tulevad kaks joviaalset jääknähtudega meesinimest. Ja tüli algas.
Tüki aja pärast kuulen selja taga hõiklemist. Punases jopes poiss otsib lehmi taga. Leiab need veidi enne Kvasõt. Mõtlen, miks poiss koolis ei ole ja taipan, et on ju suvi. Suvine koolivaheaeg on teatavasti mõeldud selleks, et lapsed saaks karja saata.
Kvasõsse mineku vajadus on tingitud kahest asjaolust. Teine neist on Nimetska aasal kuuldud reklaam siinsest pruulikojast nimega Tsõpa. Esimene viib tagasi aastasse 1976:
„Vaatasime üht puukirikut. Kirik ise oli ilus ja korras, ainult surnuaiad on neil koledad. Järsku nägi ema ühe aia peal vaipu. Läksime neid vaatama. See oli üks vaibakudumistsehh. Seal olid väga ilusad vaibad. Parkisime oma auto seisma külatänavale. Ühest majast tuli kohe perenaine välja ja kutsus meid sisse. Tema mees töötab Eestis metsatööl. Ta kostitas meid mägilehmapiimaga ning omatehtud küpsistega, mis olid imemaitsvad. Rääkisime pikalt juttu ning ta kutsus meid sinna suvitama. Neil oli 2 maja. Ühes elavad nad suvel, teises talvel. Teine maja oli tal suvitajatele välja üürimiseks. Maja oli väga ilus, puhas ja korras. Tema aadress
Zakarpattia oblast, Rakhiv raion, Kvasy küla, maja nr 53. Markultchak Vasilena Feodorovna."
Leian hotelli, perenaine on kuidagi nõukogude, aga tüdruk on tore. Selgub, et olen broneerinud toa täiendiga "ljuks". See tähendab kaht tuba. Laotan kõik asjad laiali, osad on märjad, ülejäänud mustad.
Tsõpaga on lihtne. See asub peaaegu üle tee. Saab koduseid kotlette kartuliga, napoleoni kooki, kohvi ja muidugi õlut. Õlled on saanud inspiratsiooni ja nimed siinse kandi mägedest. Püüan tajuda õlles kõike seda, mis nähtud ja kogetud: kivilahmakaid, männitihnikuid, vaateid pilveribadega orgudele, ülesronimisi, allaronimisi. Õlles neid kindlasti pole, need on kusagil mujal tallel. Õlu maitseb pärast kõike läbielatut lihtsalt niisamagi hea.
Majaga nr 53 on keerulisem, sest mingil arusaamatul põhjusel ei viljele ukrainlased majanumbreid. Ma kaht nägin. Homme vaatan, mis teha annab, rong läheb alles kunagi hiljem.
Kõnnitud 25,7 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar