Esiti tundub päev
sombune, aga kella üheksaks on päike väljas.
Märkan hotelli seinal
silti, mis on kindlasti pärit nõukogude ajast.
Kohe hakkab ülesmäge minema. Kõik riided saavad kiirelt märjaks. Higist esialgu. Mägi on järsk ja järjepidev. Puud on enamus otse, osa risa-räsa. Üle tee hüppavad konnad. Teen pikema mustikapeatuse. Rajal on konisid ja kommipabereid. Mitte palju, aga on.
Vaja ronida kaks mäge: Malõi Pustošak (1313 m) ja Velõkõi Pustošak (1423 m). Esimene on, nagu nimigi ütleb, madalam. Aga raskem, sest alustada tuleb ka madalamalt.
Poolel teel teise tippu hakkan hääli kuulma. Osa hääli tuleb pilvedest, müristab mahedalt. Sajab ka veidi, aga mitte kuigi tihedalt. Aga on ka hõikeid. Kahe tipu vahepeal on sinise kilekatuse all neli reibast noormeest. Muidugi väga üllatunud mind seal nähes. Kas tõesti üksi jne. Kurdavad, et ilm keerab ära ja kui liiga märjaks läheb, tulgu ma nende kilekatuse alla tagasi. A muidu lähevad nad sinnasamma aasale, kuhu minagi teel olen.
Müristab, kumiseb, tibutab. Märjad taimed nühivad ennast vastu mind. Tipus käidud, läheb rada nüüd alla. Veidi päikest, veidi vihma. Lõpuks hakkab paistma aas. Nimetska karjamaa. Üle selle heljuvad pilveribad. Kuuse all on telgitud.
Jätan koti sinna ja lähen vaatama, kas on paremat kohta ja vett. Leian veel ühe telkimiseks kasutatud koha, aga mitte vett. Pea kohal kõmiseb, pilved veerevad üle raja, taimed õlgadeni. Veidi õudne, aga samas lahe. Lähen tagasi, koti parkimiskohta on jõudnud ukraina noormehed. Ütlevad, et peab olema vesi. Tuleb ikka edasi minna. Võtan vandersellidele sappa. Selgub, et silt, mida enne teiselt poolt ei viitsinud vaatama minna, eeldades et see näitab lihtsalt järgmist mäetippu, osutab vee suunas. Nühime end veel tükk aega märja rohu vastu ja siis on vasakul sinise märgiga vai. Puust rennidest jookseb mäe seest vett. Ime.
Aga peab olema ka “kämping”. Vantsime edasi. Rada läheb üles. Vahetult enne metsa on taaskord lõkkease ja ka veidi sirgemat maad. Sinna jääme. Ja tagasi alla vee järele. Vandersellid on ilmselt hüvituseks mühaka bussijuhi eest, ma ei tea, kas ma ilma nendeta oleks vee üles leidnud. Vee juures haugub sokk.
Äike taandub, päike tuleb välja. Orud auravad. Iga mäe ümber on peotäis valget vatti. Sätime laagri üles, saan ülevaate Ukraina elust, köögist, korruptsioonist ja koolibridest. Noormehed on Lvivist ja kolm neist käivad tihti matkamas, neljas on noviits. Õhtusöök ja teine õhtusöök, sest muidugi ei jäta ukrainlased mulle pakkumata kõike, mis neil kaasas on. Kujuneb lõkkeõhtu Vova, Gera, Vitali, Saša, rohke loba ja vähese viinaga. Madalamal löövad helendama külad, kõrgemal tähed.
Kõnnitud 13,6 km.
Taksojuht on varem
kohal, sõidab kiiresti, räägib vene keelt. On ka käinud Eestis hooajatöödel.
Bussijaamas toimub pikk passimine, sest buss hilineb. Mul on mõningaid kahtlusi
selle osas, mis mu piletile on kirjutatud, aga kes neid Ukraina kombeid teab.
Kui buss lõpuks saabub, on see samasugune uunikum nagu oli eelmine. Saan gps-st
jälgida, millal ukse juurde liikuda. Ja saan siis juhilt sõimata, sest mu
piletil on kirjas koht, millest oleme juba möödas. Teame teiesuguseid, tänitab
ta ja nõuab 20 grivnat juurde. 20 grivnat ei ole mul probleem maksta, aga
vaevalt ta minusuguseid teab. Sellisele ei oskagi muud soovida, kui et õppigu
keeli, äkki läheb tuju paremaks. Õnneks ei vii ta mind karistuseks Lvivi, vaid
saan ikka Mõslivkas maha.
Ees ootab Gorganõ või
Gorgaanide piirkond, mis on üks Ukraina Karpaatide metsaseimaid ja raskemini
ligipääsetavaid piirkondi. Raskus seisneb peamiselt järskudes nõlvades. Nime on
piirkond saanud mäetippe katvate hallide kivilahmakate järgi.
Kell on pool
kaksteist ja päike kütab. Mõne aja pärast pääseb metsa vahele, kus käib suurem
mustikakorjandus. Kui keset mustikaradu veidi nõutult seisma jään, viipab
naisterahvas käega, et maršrut tam. Tema ka teab minusuguseid. Rada on ilusti
tähistatud. Blogisid uskudes on siinseid radu käinud tähistamas Saksa ja
Austria vabatahtlikud.Kohe hakkab ülesmäge minema. Kõik riided saavad kiirelt märjaks. Higist esialgu. Mägi on järsk ja järjepidev. Puud on enamus otse, osa risa-räsa. Üle tee hüppavad konnad. Teen pikema mustikapeatuse. Rajal on konisid ja kommipabereid. Mitte palju, aga on.
Vaja ronida kaks mäge: Malõi Pustošak (1313 m) ja Velõkõi Pustošak (1423 m). Esimene on, nagu nimigi ütleb, madalam. Aga raskem, sest alustada tuleb ka madalamalt.
Poolel teel teise tippu hakkan hääli kuulma. Osa hääli tuleb pilvedest, müristab mahedalt. Sajab ka veidi, aga mitte kuigi tihedalt. Aga on ka hõikeid. Kahe tipu vahepeal on sinise kilekatuse all neli reibast noormeest. Muidugi väga üllatunud mind seal nähes. Kas tõesti üksi jne. Kurdavad, et ilm keerab ära ja kui liiga märjaks läheb, tulgu ma nende kilekatuse alla tagasi. A muidu lähevad nad sinnasamma aasale, kuhu minagi teel olen.
Müristab, kumiseb, tibutab. Märjad taimed nühivad ennast vastu mind. Tipus käidud, läheb rada nüüd alla. Veidi päikest, veidi vihma. Lõpuks hakkab paistma aas. Nimetska karjamaa. Üle selle heljuvad pilveribad. Kuuse all on telgitud.
Jätan koti sinna ja lähen vaatama, kas on paremat kohta ja vett. Leian veel ühe telkimiseks kasutatud koha, aga mitte vett. Pea kohal kõmiseb, pilved veerevad üle raja, taimed õlgadeni. Veidi õudne, aga samas lahe. Lähen tagasi, koti parkimiskohta on jõudnud ukraina noormehed. Ütlevad, et peab olema vesi. Tuleb ikka edasi minna. Võtan vandersellidele sappa. Selgub, et silt, mida enne teiselt poolt ei viitsinud vaatama minna, eeldades et see näitab lihtsalt järgmist mäetippu, osutab vee suunas. Nühime end veel tükk aega märja rohu vastu ja siis on vasakul sinise märgiga vai. Puust rennidest jookseb mäe seest vett. Ime.
Aga peab olema ka “kämping”. Vantsime edasi. Rada läheb üles. Vahetult enne metsa on taaskord lõkkease ja ka veidi sirgemat maad. Sinna jääme. Ja tagasi alla vee järele. Vandersellid on ilmselt hüvituseks mühaka bussijuhi eest, ma ei tea, kas ma ilma nendeta oleks vee üles leidnud. Vee juures haugub sokk.
Äike taandub, päike tuleb välja. Orud auravad. Iga mäe ümber on peotäis valget vatti. Sätime laagri üles, saan ülevaate Ukraina elust, köögist, korruptsioonist ja koolibridest. Noormehed on Lvivist ja kolm neist käivad tihti matkamas, neljas on noviits. Õhtusöök ja teine õhtusöök, sest muidugi ei jäta ukrainlased mulle pakkumata kõike, mis neil kaasas on. Kujuneb lõkkeõhtu Vova, Gera, Vitali, Saša, rohke loba ja vähese viinaga. Madalamal löövad helendama külad, kõrgemal tähed.
Kõnnitud 13,6 km.
Lisa kommentaar