Öösel tekib vinge kõhulahtisus ja käin seda mitu korda menetlemas.
Eeslite silmad säravad taskulambi valgusvihus, läbi pilvehämu kerkib mäeharja kohale kuusirp.
Hommikul on kõik väga halb. Toidumürgitus. Loll kana. Ees ootab matka kõige kõrgem kuru, mis erinevatel andmetel on ja ei ole üle 5000 meetri. Osa aega lükkab Mari Öö mind tagant, siis tõmbab Kalle püksirihma ja fotokakoti rihma abil eest. Nagu koeraga jalutamine. Puhkepause on väga tihti ja nende käigus kipun tukkuma jääma. Jõudu pole mitte mingisugust. Doktor Sarve mahitusel tarbin ravijooke, mille hulka kuulub ka kokakoola. Viimaseks ja kõige järsumaks lõiguks organiseeritakse kurult üks hobune tagasi, et mind tema seljas üles vinnata. Nii näen lõpuks vaateid, klammerdudes hobuse seljal oleva puust kaadervärgi külge, nihutades ennast pidevalt ettepoole, sest hobune on ju väga kaldus, ja passides peale, et mu jalad tema omadele pihta ei läheks. Vaid lume- ja jääriba ületamiseks tuleb maha tulla, et me koos hobusega mäest alla ei kelgutaks. Vaated on siiruviirulised ja on täiesti arusaamatu, miks mäed on nii pandud.
Kurule jõuame kõik koos, Mari on teinud vägevat tempot ja Kalle peab ilusti hobusega sammu. Seome üles palvelipud. Sõpru tasub matkale kaasa võtta.
Alla on lihtne, patsient paneb iseseisvalt punuma. Teisel pool kuru on kõrged oranžid tornid, mille peal kohatine päikesevalgus. Laagris kukun kohe magamiskotti.
Hommikul on kõik väga halb. Toidumürgitus. Loll kana. Ees ootab matka kõige kõrgem kuru, mis erinevatel andmetel on ja ei ole üle 5000 meetri. Osa aega lükkab Mari Öö mind tagant, siis tõmbab Kalle püksirihma ja fotokakoti rihma abil eest. Nagu koeraga jalutamine. Puhkepause on väga tihti ja nende käigus kipun tukkuma jääma. Jõudu pole mitte mingisugust. Doktor Sarve mahitusel tarbin ravijooke, mille hulka kuulub ka kokakoola. Viimaseks ja kõige järsumaks lõiguks organiseeritakse kurult üks hobune tagasi, et mind tema seljas üles vinnata. Nii näen lõpuks vaateid, klammerdudes hobuse seljal oleva puust kaadervärgi külge, nihutades ennast pidevalt ettepoole, sest hobune on ju väga kaldus, ja passides peale, et mu jalad tema omadele pihta ei läheks. Vaid lume- ja jääriba ületamiseks tuleb maha tulla, et me koos hobusega mäest alla ei kelgutaks. Vaated on siiruviirulised ja on täiesti arusaamatu, miks mäed on nii pandud.
Kurule jõuame kõik koos, Mari on teinud vägevat tempot ja Kalle peab ilusti hobusega sammu. Seome üles palvelipud. Sõpru tasub matkale kaasa võtta.
Alla on lihtne, patsient paneb iseseisvalt punuma. Teisel pool kuru on kõrged oranžid tornid, mille peal kohatine päikesevalgus. Laagris kukun kohe magamiskotti.
Lisa kommentaar