vabaõhumuuseumis

Magame nii kaua kui jaksame, mis tähendab, et hommikusööki saab alles kell üks ja kohvi kella kolme paiku.
Hommikul sajab ladinal ning kohvini tuleb mööda tänavaid ujuda või kasutada rikšat paadina. Pärast vihma on õhk mõnevõrra värskem, kuid mõjub siiski kui soe märg käterätt. Kohv küll paraku ei vääri oma nimetust. Kalle kirjeldab jooki nii nagu oleks pesemata kits oma piima sees kümmelnud.
Lodhi linnaosas on tänavakunstnikud aastast 2016 kasutanud maju lõuendina. Kuna meil muid plaane pole, on vabaõhu kunstinäitus sobiv meelelahutus. Selle aasta taiesed on keskkonnateemalised, mõned varasemad juba India ilmast veidi muserdatud. Liiklus on pidevaks teisele poole teed parema vaate järele minekuks sobivalt hõre. Koolipoisid mängivad kriketit.
Tibutamine ja tume taevas ajavad meid kohvi- ja söögikohta otsima. Lõpuks on peramine aeg anda meile korralikku kohvi. Läbime tagahoovi peene restoranini, mis on kinni, leiame kõrvalt läänemaise, külm nagu külmkapp ja laeni hindadega. Portsud on väikesed, aga kohv presskannust. Järgmise tänavanurga kohvikus saab üle süüa ja veel paremat kohvi.
Hotelli lähedal on jõed tänavalt kadunud. Soetame tervislikku kahekäigulist õhtusööki mango ja jalebi näol.
Hotellitoas on pangesüsteem hoolimata kogu selle insenertehnilisest geniaalsusest ümber läinud ja tuba vett täis saanud. Õhtu täidetakse filosoofiliste vestlustega.
Eelmine
lisaaeg
Järgmine
saabumine Lehi

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Email again: