jälle üks intervjuu

Ta elab linnaosas, millest on alati alanud politseihaarangud, sest seal kipuvad elama dissidendid. Feminist, rahvusvähemlane, kirjanik, inimõigusaktivist. Sobib ümbrusse hästi ja on sellest ka Irrawady’sse artikli kirjutanud. Esimene inimene, kes suudab mulle pakkuda seletuse nende veidra kodakondsuspoliitika kohta. Mul on üks selline tšikk veel nimekirjas. Nendesugused võivad küll suuta selle riigi kraavist välja keerata.
Täna on pilves ja korraks tänaval lausa mõnus jalutada. Soetan puuvilju. Kui olen hotelli jõudnud, hakkab lahinal sadama.
Loen mingeid asju. Vihma vaheajal lähen itaallaste juurde sööma. Või noh, nad pole ju itaallased. Alternatiiv oleks ebaõdus koht kohe hotelli vastas, mille nimi on „Tõsine Vorst“ .
Itaallaste juures on mingi pidu tulemas. Võimalik, et päris itaallased lausa, sest mööduv valge tudeerib hoolega mu raamatu kaant. Umberto ikkagi. Klaaskapis kogunevad tähtsad ärimehed ja seega toimub ümber minu katkematu sebimine.
Hotelli ukse ette on tekkinud suur entusiastlik koer. Lift jääb järsu nõksatusega kahe korruse vahel seisma. Seda nad siin päeval parandasid. Ma juba ammu vaatasin, et mingi asi aegus sel liftil 1. novembril. Kui nupud uuesti tööle hakkavad, sõidan esimesele korrusele tagasi ja nihverdan uksed lahti. Juba sisse on kuulda, et väljas on kõva elevus. Välismaalane jäi lifti kinni.