Magame kauem, sest üleeile külast leitud automees tuleb alles kell
kaheksa.
Pool seitse on küll vaheäratuskõne, kui meile retseptsioonist
autot pakutakse. Juba eile nad ajasid meie toast mingeid korealasi taga.
Siis tellisid korealased endale ilmselt paralleelselt kaks motikat ja
sõitsid esimesega minema. Eile õhtul lahendasid nad retseptsioonis
lennujaama mineku probleemi ja jõudsid järeldusele, et pool seitse peal
tulema takso. Araabia 9 ja birma 5 näevad üsna ühesugused välja, meil on
tuba 905. Võimalikud variandid.
Auto on kell kaheksa kohal. Õigemini minibuss. Konditsioneeritud ja puha. Sõidame Salesse ehk Salaysse. Seal on puitklooster Youk-soun kyaung, millest on tehtud muuseum. Peamiselt on vaatamiseks väljas Buddha kujud 13.-19. sajandist, mõned suured lakitud kastid ja vana mööblit, aga ka betoonitükid inimese-, koera- ja kitsejälgedega. Viimased on arvatavasti 21. sajand. Keegi kõndis üle värskelt valatud põranda. Maja välisseinas on nikerdatud stseenid jatakatest, uued.
Leian kohaliku fotograafi Htay Wini raamatu.
Man pagoodis istub suur Buddha. Loose väiteil tehtud üleni lakist, kohapealse infotahvli kohaselt saepurust. Saa siis aru. Igatahes ujus ta aastal 1300 jõge pidi Baganist kohale.
Juht pakub, et sõidaksime ka Popa mäele. Maksab 20 000 kyatti lisaks. Nojah, kell on alles 11, vaatame mäe siis üle, kuigi minu plaan seda kohta järjekindlalt eiras. Põhjendatult, nagu selgub. Keset palmidega savanni kerkib äkki mägi. Vana vulkaan. Üks kivitorn seisab väheke eraldi ja on tõesti veider vaatepilt. Ümberkaudne mets on võetud kaitse alla ja on vihmaperioodil ilus roheline. Praegu, talvel, on paljud puud raagus. Päike tulistab ka otse lagipähe ja maastik näib mäest hoolimata lame. Mäele läheb trepp, mis on kaetud pärdikute, ahvipissiloikude ja prügiga. Iga natukese aja tagant toogub keegi harja najal ja nõuab annetust koristamise heaks. Ma ei usu, et raha treppi puhtamaks teeb. Kohalikud viskavad ahvidele ajalehetuutusse pakitud pähkleid, ahvid harutavad pähklid välja ja loobivad paberi muule prügile seltsiks. Üleval on templid, mis on põhiliselt pühendatud nattidele ehk vaimudele. Üks naisvaim ja tema mees ja kaks poega, kes maha löödi. Pluss veel muid natte. Me ei ole eriti rabatud. Zwekabin, Sagaing ja muud kohad on olnud liiga toredad.
Käime lõunal, juht peatub suure söögikoha ees, kus toitlustatakse eranditult turiste. Ka meie hotelli saksa grupp on siin. Kõik teised on kohaliku saatjaga, mistõttu tekitame teenindajates elevust.
Peatus on ka puskariajajate putka ees. Avastan palmisukrust tehtud kakukeses lapsepõlve šerbetti meenutava maiuse. Palmiviina on tulnud maitsma ka kaks eesti keelt kõnelevat naisterahvast, aga meie suhtlus jääb kuidagi väga napiks.
Birmalastel on diftongide hääldamisega probleeme. Juht näitab mulle puu otsas asju, mida nimetab "bat net". Murran pead, miks peaks nad küll nahkhiiri püüdma, aga siis selgub, et tegemist on linnupesadega – „bird nest“. Ja nii kogu aeg.
Ümbrust on mugavast autost siiski vahelduseks äraütlemata tore vaadata. Eriti tore on seda homme maratonbussisõidul meenutada.
Õhtu vedeleme basseini ääres.
Tuppa voodile on toa koristusmeeskond ehitanud lilleõitest südame.
Auto on kell kaheksa kohal. Õigemini minibuss. Konditsioneeritud ja puha. Sõidame Salesse ehk Salaysse. Seal on puitklooster Youk-soun kyaung, millest on tehtud muuseum. Peamiselt on vaatamiseks väljas Buddha kujud 13.-19. sajandist, mõned suured lakitud kastid ja vana mööblit, aga ka betoonitükid inimese-, koera- ja kitsejälgedega. Viimased on arvatavasti 21. sajand. Keegi kõndis üle värskelt valatud põranda. Maja välisseinas on nikerdatud stseenid jatakatest, uued.
Leian kohaliku fotograafi Htay Wini raamatu.
Man pagoodis istub suur Buddha. Loose väiteil tehtud üleni lakist, kohapealse infotahvli kohaselt saepurust. Saa siis aru. Igatahes ujus ta aastal 1300 jõge pidi Baganist kohale.
Juht pakub, et sõidaksime ka Popa mäele. Maksab 20 000 kyatti lisaks. Nojah, kell on alles 11, vaatame mäe siis üle, kuigi minu plaan seda kohta järjekindlalt eiras. Põhjendatult, nagu selgub. Keset palmidega savanni kerkib äkki mägi. Vana vulkaan. Üks kivitorn seisab väheke eraldi ja on tõesti veider vaatepilt. Ümberkaudne mets on võetud kaitse alla ja on vihmaperioodil ilus roheline. Praegu, talvel, on paljud puud raagus. Päike tulistab ka otse lagipähe ja maastik näib mäest hoolimata lame. Mäele läheb trepp, mis on kaetud pärdikute, ahvipissiloikude ja prügiga. Iga natukese aja tagant toogub keegi harja najal ja nõuab annetust koristamise heaks. Ma ei usu, et raha treppi puhtamaks teeb. Kohalikud viskavad ahvidele ajalehetuutusse pakitud pähkleid, ahvid harutavad pähklid välja ja loobivad paberi muule prügile seltsiks. Üleval on templid, mis on põhiliselt pühendatud nattidele ehk vaimudele. Üks naisvaim ja tema mees ja kaks poega, kes maha löödi. Pluss veel muid natte. Me ei ole eriti rabatud. Zwekabin, Sagaing ja muud kohad on olnud liiga toredad.
Käime lõunal, juht peatub suure söögikoha ees, kus toitlustatakse eranditult turiste. Ka meie hotelli saksa grupp on siin. Kõik teised on kohaliku saatjaga, mistõttu tekitame teenindajates elevust.
Peatus on ka puskariajajate putka ees. Avastan palmisukrust tehtud kakukeses lapsepõlve šerbetti meenutava maiuse. Palmiviina on tulnud maitsma ka kaks eesti keelt kõnelevat naisterahvast, aga meie suhtlus jääb kuidagi väga napiks.
Birmalastel on diftongide hääldamisega probleeme. Juht näitab mulle puu otsas asju, mida nimetab "bat net". Murran pead, miks peaks nad küll nahkhiiri püüdma, aga siis selgub, et tegemist on linnupesadega – „bird nest“. Ja nii kogu aeg.
Ümbrust on mugavast autost siiski vahelduseks äraütlemata tore vaadata. Eriti tore on seda homme maratonbussisõidul meenutada.
Õhtu vedeleme basseini ääres.
Tuppa voodile on toa koristusmeeskond ehitanud lilleõitest südame.
Lisa kommentaar