Kell kaheksa on hommikusöök. Õnneks ma pole
hommikusöögitoimkonnas.
Sõidame Võiküla serva, kus ootab traktor. Mihkel
ronib kabiini, kõik ülejäänud koos kraamiga kasti. Sõit läheb läbi pilliroo ja
püdela mädamunahaisuse pori. Võtab oma pool tundi. Saa siis aru, on see laid
rohkem saar või poolsaar.
Traktorile kappab vastu laiul elav 40-pealine
hobusekari. Kakivad lähiümbruse täis ja kaovad. Need on Tihuse talu hobused.
Varsad veedavad oma lapsepõlve suved laiul enne kui neid välja hakatakse
õpetama. Suvi on aprillist novembri-detsembrini. Karjas on ka kaks kasvatajat,
20- ja 27-aastane. Kõik eesti hobused ja seega PRIA toetusel. Laiul on ka 40+ lihaveist.
Neid me eriti ei kohta.
Ülesanne on võidelda kadakatega. Lageraie. Kõik
niidurüdi heaks, sest niidurüdisid on meil tunduvalt vähem kui kadakaid.
Sellegipoolest olevat siin pesitsevaid rüdisid kolmandik Läänemere asurkonnast.
On siuke väiksemat sorti pruunikirju lind. Lage peab olema, et talle ligi ei
saaks hiilida. Hobused ja veised ei jõua piisavalt palju kadakaid talluda. Laid
on kaks ja pool ruutkilomeetrit suur.
Internet aastast 2004 ütleb, et saarel on 40
maaomanikku, kellel vald keelas laiule ehitamise. Püsti on ainult heinaküüni
varemed. Nüüd räägitakse, et kuulub riigile. Ei ole kaitse all, aga pealiskaudsel vaatlusel tundub, justkui
trambiksime mitmel kaitsealusel liigil. Peab koos kukeaabitsaga tagasi tulema.
Nime on laid saanud Võiküla järgi, mis ületab uudisekünnise I Maailmasõja aegse
munakiviteega. Miks või, seda internet ei ütle.
Saagimine, lõikamine, kadakakaisutamine, lohistamine,
vise. Nii kuni lõunani, ühe kommipausiga. Teeme kõrge müüri. Palav. Pärast
lõunat saab ujuma. Merd on neil siin kõik kohad täis, aga ujumisega kehvasti.
Meie valitud kohas tuleb jalutada mudal ja teravatel kividel silmapiirini, meri
ikka põlvini.
Hoogtöö jätkub kuni õhtuni, teine kuhi tuleb
selge arhitektuurse jooniseta. Põlv annab endast aeg-ajalt märku, aga peab
vastu. Lõpuks logistatakse traktoriga tagasi Muhku. Mirko ja Kristina jäävad
hobuste ja veiste juurde.
Vahelduseks ujume Lalli rannas, kus on vähemalt
liivane põhi, mis sest et madal. Sügavus ongi ülehinnatud, leiab Mihkel.
Olen õhtuse söögi toimkonnas, aga õnneks koos
Eloga. Tema teab, mis teha tuleb. Ma pesen parem nõusid.
Lisa kommentaar