Öösel murrab miski maha Elo ja Mihkli.
On veetnud öösel aega oksendamisega. Kahtlustatakse
eile poest soetatud jäävedelikku, mis meenutas värvuselt kaaliumpermanganaati. Tulevad
siiski vapralt laiule kaasa.
Mirko ja Kristina on elus, jooksevad. Osaline
pilv, mis on meeldiv. Jätkub sama tegevus, teeme kaks uut kuhja. Ühe väikese ja
teise suure. Lõuna ajal jääme kahe äikesepilve vahele, installeerime aga igaks
juhuks kasti külge koormakattest varjualuse. Peatselt tulebki selle alla
põgeneda. Vihm läheb kiiresti üle ja võib kadakaid edasi kakkuda.
Maarjal hakkab halb. Endiselt kahtlustatakse
jäävedelikku. Tagasiteel saame kaela ühe kiire saju ja ujumaminek jääb kuidagi
soiku. Hobused püüavad põgeneda, aga suudame nad siiski laiule maha jätta.
Söögiisu õhtul millegipärast eriti ei ole, aga
ma ei suuda ometi toidule ei öelda. Pärast õhtusööki on kõht lahti Marisel,
Kullal ja minul ning on selge, et kaaliumpermanganaadivedelikul ei ole sellega
mingit pistmist. Võib-olla kärbsed, võib-olla kadakaallergia, võib-olla KTM.
Valvame mõnda aega Marise ja Sandriga kemmerguukse taga, kus on hea vaade sinise
taeva taustal kulgevatele roosadele pilvedele. Oma saunaõlle viin sama targalt
koju tagasi. Öösel on äike ja kuulda mitmehäälset oksendamist. Laupäevaõhtune
pastoraal suvisel saarel.
Lisa kommentaar