Püüame vara alustada, aga lõpuks läheb ikka nii
nagu alati.
Päikeseline hommik, hall on maas. Akna alla
lendab leevike.
Õhtul nähtud metsaveotee suubub siiski sinnasamma välule. Teisel pool metsatukka kulgeb rada otse läbi Aruselja talu õue. Tallinki tunkedes mees tervitab ja uurib, kui kaugele minek. Kahjatseb, et Kapastol ei teata, et tal palju elektrit, saaks matkajad tema juures laadimas käia. Kohman, et tühja sest elektrist, kui vett leiaks. Selle peale pannakse kärmelt ämber ridva otsa ja solistame oma joogipudelid kaevuvett täis. Pidada hea puhas vesi olema ja Kapasto kaevuveel polevat ka midagi viga. Peremees on jäänud just pensionile ja kiidab, et kümne kilomeetri raadiuses ei ole mitte kedagi. Koht on ajalooga, õuel olev tuulik 18. sajandist. Mets eespool olevat aga käest lastud, vanaisa keeraks hauas ringi kui seda näeks. Ürask, va kurivaim.
Mets on kena samblane, ei jookse meid üraskid jalust ega kuku midagi pähe. See on umbes see piirkond, mille kohta Renno Nellis ütles, et tegu on ajaloolise ja hästi pika järjepidevusega metsamaaga, kus vääriselupaikade proportsioon on kõige suurem kõigist Eesti maakondadest. Ei mingit põhjust Aruselja vanaisal hauas keerelda.
Algab nummi metsatee, aga rada keerab sellelt hoopis metsa. Kompromissina jätkab Kalle oma jalgade huvides teel. Ma kardan, et midagi põnevat jääb nägemata ja jälitan märke. Märke võiks sellises veel sissetallumata kohas küll rohkem olla. Puude all lendavad kirjud liblikad, üleval hõiskavad metsvindid. Pärast saavad rajad jälle kokku. Metsatee aga muutus kiirelt kruusaks. Kalle püüab puulatvade liikumist mustrisse panna ja imestab fotosünteesi võimu üle. Maandub kollaseid liblikaid ja üks lepatriinu.
Järgmine hargnemine on kuivendatud metsa juures. Varvastel seisvad puud on muidugi huvitavad pildistada, aga näitavad ka, kui palju orgaanikat on õhku haihtunud ja minema voolanud. Näiteks mööda sedasama kraavi, mille kaldal rada vonkleb.
Kohtume uuesti Laasimetsa lõkkekohas. Keedame suppi ja kohvi. Keegi on ka jätnud meile pudeli vett, lisa tuleb jää serva alt tuletõrje veevõtutiigist hankida. Järgnevad motivatsioonisirged, mida ilmestavad tee kõrval rütmilised augud ning teed ületavad kaks kitse ja üks rebane. Rebase uitamist saame binokliga pikalt jälgida, enne kui too meid märkab ja jalga laseb. Lagedates kohtades on kõva tuul. Tuult pole enne olnud. Küll on aga Kalle juba enne leiutanud käbiroboti.
Luidjal peame luidete vahel tuulise pikniku ja jätkame piki randa Palli suunas. Sinna on ainult viis kilomeetrit ja sealt ainult 7,7 Kalurikoja metsaonni. Petlikult väikesed numbrid, aga meil on seljataga juba 26 km ja kell läheneb kaheksale. Tallad on jälle valusad. Siiski on mõnus lonkida mööda randa, selga puhuva tuule eest kapuutsi sees varjul, vaadata viirge, mida lained kättesattunud materjalist on liivale lükanud, ja näha seda osa mereäärest, mis pole supelrand. Eespool loojub päike ja see osa taevast on taas oranž.
Tean randa jõudvat ojasid, paari lisaks Luidja omale, aga mitte seda, kus need täpselt asuvad. Võtame igaks juhuks pudelid täis Poama-nimelisest lombist väljuvast nirest. Pärast on merre sulisevaid ojasid siiski veel.
Lühike peatus Pallil. On juba peaaegu pime, pealambid tulevad kotist välja. Jätame vahele metsas keerleva rajaosa ja kappame mööda metsateed. Pimedas ei näeks nagunii, mis seal metsas on. Kappamine on muidugi kunstipärane liialdus. Tegelikkuses oleme eeskujulikud eksemplarid tobekõnnaku ministeeriumist. Jalad on juba väga valusad, Kallel ka villis. Venime ühesõnaga nagu teod. Lõhnab öise männimetsa järele, millesse aeg-ajalt pääseb mere poolt jäiseid pahvakaid. Taevas on trobikond tähti.
Kalurikojale jõuame poole kaheteist paiku. Parklas on auto! Onn aga on õnneks tühi. Ja laual kaks tünni Saaremaa vett. Kiirelt tuli kaminasse, söök ja magama. Või noh, enne käin ka õues kemmergut otsimas. Ma ei mäleta täpselt, kus see siin oli. Pärast on vaja jälle leida onn. Seiklust omajagu.
Kõndimist umbes 43 km.
Õhtul nähtud metsaveotee suubub siiski sinnasamma välule. Teisel pool metsatukka kulgeb rada otse läbi Aruselja talu õue. Tallinki tunkedes mees tervitab ja uurib, kui kaugele minek. Kahjatseb, et Kapastol ei teata, et tal palju elektrit, saaks matkajad tema juures laadimas käia. Kohman, et tühja sest elektrist, kui vett leiaks. Selle peale pannakse kärmelt ämber ridva otsa ja solistame oma joogipudelid kaevuvett täis. Pidada hea puhas vesi olema ja Kapasto kaevuveel polevat ka midagi viga. Peremees on jäänud just pensionile ja kiidab, et kümne kilomeetri raadiuses ei ole mitte kedagi. Koht on ajalooga, õuel olev tuulik 18. sajandist. Mets eespool olevat aga käest lastud, vanaisa keeraks hauas ringi kui seda näeks. Ürask, va kurivaim.
Mets on kena samblane, ei jookse meid üraskid jalust ega kuku midagi pähe. See on umbes see piirkond, mille kohta Renno Nellis ütles, et tegu on ajaloolise ja hästi pika järjepidevusega metsamaaga, kus vääriselupaikade proportsioon on kõige suurem kõigist Eesti maakondadest. Ei mingit põhjust Aruselja vanaisal hauas keerelda.
Algab nummi metsatee, aga rada keerab sellelt hoopis metsa. Kompromissina jätkab Kalle oma jalgade huvides teel. Ma kardan, et midagi põnevat jääb nägemata ja jälitan märke. Märke võiks sellises veel sissetallumata kohas küll rohkem olla. Puude all lendavad kirjud liblikad, üleval hõiskavad metsvindid. Pärast saavad rajad jälle kokku. Metsatee aga muutus kiirelt kruusaks. Kalle püüab puulatvade liikumist mustrisse panna ja imestab fotosünteesi võimu üle. Maandub kollaseid liblikaid ja üks lepatriinu.
Järgmine hargnemine on kuivendatud metsa juures. Varvastel seisvad puud on muidugi huvitavad pildistada, aga näitavad ka, kui palju orgaanikat on õhku haihtunud ja minema voolanud. Näiteks mööda sedasama kraavi, mille kaldal rada vonkleb.
Kohtume uuesti Laasimetsa lõkkekohas. Keedame suppi ja kohvi. Keegi on ka jätnud meile pudeli vett, lisa tuleb jää serva alt tuletõrje veevõtutiigist hankida. Järgnevad motivatsioonisirged, mida ilmestavad tee kõrval rütmilised augud ning teed ületavad kaks kitse ja üks rebane. Rebase uitamist saame binokliga pikalt jälgida, enne kui too meid märkab ja jalga laseb. Lagedates kohtades on kõva tuul. Tuult pole enne olnud. Küll on aga Kalle juba enne leiutanud käbiroboti.
Luidjal peame luidete vahel tuulise pikniku ja jätkame piki randa Palli suunas. Sinna on ainult viis kilomeetrit ja sealt ainult 7,7 Kalurikoja metsaonni. Petlikult väikesed numbrid, aga meil on seljataga juba 26 km ja kell läheneb kaheksale. Tallad on jälle valusad. Siiski on mõnus lonkida mööda randa, selga puhuva tuule eest kapuutsi sees varjul, vaadata viirge, mida lained kättesattunud materjalist on liivale lükanud, ja näha seda osa mereäärest, mis pole supelrand. Eespool loojub päike ja see osa taevast on taas oranž.
Tean randa jõudvat ojasid, paari lisaks Luidja omale, aga mitte seda, kus need täpselt asuvad. Võtame igaks juhuks pudelid täis Poama-nimelisest lombist väljuvast nirest. Pärast on merre sulisevaid ojasid siiski veel.
Lühike peatus Pallil. On juba peaaegu pime, pealambid tulevad kotist välja. Jätame vahele metsas keerleva rajaosa ja kappame mööda metsateed. Pimedas ei näeks nagunii, mis seal metsas on. Kappamine on muidugi kunstipärane liialdus. Tegelikkuses oleme eeskujulikud eksemplarid tobekõnnaku ministeeriumist. Jalad on juba väga valusad, Kallel ka villis. Venime ühesõnaga nagu teod. Lõhnab öise männimetsa järele, millesse aeg-ajalt pääseb mere poolt jäiseid pahvakaid. Taevas on trobikond tähti.
Kalurikojale jõuame poole kaheteist paiku. Parklas on auto! Onn aga on õnneks tühi. Ja laual kaks tünni Saaremaa vett. Kiirelt tuli kaminasse, söök ja magama. Või noh, enne käin ka õues kemmergut otsimas. Ma ei mäleta täpselt, kus see siin oli. Pärast on vaja jälle leida onn. Seiklust omajagu.
Kõndimist umbes 43 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar