Siggi ja Annukka viivad mu lennujaama, tahtes kindlad olla, et ma olen piirkonnast kadunud. Lennuk on Reykjavíkist juba teel ja tõuseb ka uuesti sinnasuunas lendu. Lennujaamas on Siggi isa Jón ja Vidar, kes võtab vastu järgmise nädala suusagruppi.
Pealinnas on ilus ilm. Päike paistab ja lumest pole haisugi. Olen oma talvesaabastega nagu tulnukas. Hosteli vastuvõtulauas on neiu Leedust, kes on väga rõõmus nähes Balti inimest. Ma olevat esimene eestlane, kes seal ööbib. Jahutan tema entusiasmi teatega, et olen seal juba kolm korda olnud. Võibolla küll esimene eestlane, aga kindlasti mitte täna.
Lähen ujuma. Rahvast on palju, aga õues soojas vees ikka mõnus vedeleda. Kas on kõik islandlased ühte nägu või mulle lihtsalt tundub, et minu kõrval koorib riideid seljast Björk. Pärast kulgen pikalt mööda rannapromenaadi kuni lennujaama taha välja ja tagasi. Olen leidnud endale Reykjavíkis uue lemmiktegevuse. Inimesed ja luiged koperdavad Tjörnini jääl. Siis söön liiga palju. Kui olen teenindavat personali islandi keelega terroriseerinud, selgub, et ta on Prantsusmaalt.
Õhtul on kino. Nad on minu viimasest pealinnas viibimisest alates siin kolm korda Novembrit näidanud, aga muidugi mitte neil õhtutel kui mul oleks vaja olnud. Käimas on Stockfishi filmifestival. Täna on festivali viimane õhtu ja loosi läheb Iraani film. Film on sünge.
Õues pea kohal virvendab midagi, aga linn on liiga valge, et kindel olla, kas tegu on virmalisega. Reykjavíki tänavatel vedelevad üksikud kindad.
Lisa kommentaar