Tasiilaq-Kulusuk

Horisontaalne vihm.

Eesmärgiks on sõita rahulikult Kulusukki, kust osa inimesi tahab lennuki peale minna.
Meri on päris tige. Pressime vastutuult, laevanina on kord suunatud taevasse, kord märga sügavikku. Istun roolimajas ja iga kord kui pilgu raamatust tõstan, on akna taga vahuste tippudega lained. Vesi pritsib vastu klaasi. Esimene pisike puri püüab põgeneda ning Siggi käib kolm korda seda kinni sidumas. Ta paneb selga päästevesti, mis on midagi erakordset. Jälgime teda pingsalt, mõeldes, kuidas kapten vajadusel veest välja õngitseda. Kajakad lendavad imestades ümberringi ja tuul kannab meid tuldud teed tagasi, pikendades seda suurepärast merereisi. Paar korda lükkab küljelt lähenev laine meid väga viltu. Mõnda aega sajab roolimajas padruneid. Brita ja Reto kukuvad kajutites oma koikudest välja ja üldse näeb alumine korrus välja nagu oleks seal aset leidnud raskekujuline perevägivald. Siis on õlifilter loksutamise tõttu sodi täis ja vajab vahetamist. Jälle tagasiminek. Kui Siggi ütleb "oh, pagan", siis on asi tõsine. Viimaks paistab maa.
Kiire kallistusterohke väljakolimine. Varem kohale jõudnud Aurora seltskond hoiab lennukit kinni. Maalepääs pole aga nii lihtne, esimestel meetritel on kummipaat ühtäkki vett täis. Nihkume kõik tahaotsa puntrasse.
Kõik Pirhuki majakesed on täis ja Teresat pole kodus. Saan juhised hostelini jõudmiseks. Selles pole kedagi. Uks on lukust lahti ja tuhlan veidi ringi. Leian telefoninumbri. Panen telefoni laadima ja helistan Johannale. Ta vastab, et võime rääkida islandi keeles, ta on maja kellelegi teisele lubanud ja üldiselt on hostel juba suletud, aga tal praegu hädaolukord, helistab kohe tagasi. Saabub noormees, kes tutvustab end Nicona ja ootab äsjase lennukiga maandunud inimesi. Mäestikugiid, itaallane, elab kollases majas. Lahkub vasakule ära. Mõne aja pärast saabuvad Maliina ja Carlos, kes teevad köiel tantsimise videot. Ja Johanna. Lepime kokku, et jääme kõik kolmekesi sinna elama ja lahkume sama lennukiga. Johanna eeldas mu inglise keele aktsendi järgi, et olen islandlane. Selline tobe komme on siginenud jah, islandlase aktsenti järele ahvida. Viimase kolme päeva lennud on ilma tõttu ära jäänud ja tal oli tükk tegemist, et viis kohalikku last Reykjavíki lennule saada. Läksid ujumiskursustele.
Leian 1000 tükiga pusle, millel 16. sajandi Islandi kaart koos kõigi eelajalooloste loomadega, kes saare ümber meres elasid. Taustaks itaaliakeelne jutt Gröönimaa ja Islandi tantsumaailmast, akna taga vihmane Gröönimaa küla. Nico pendeldab koos oma belglannast tüdruksõbraga Reykjavíki ja Kulusuki vahel, Carlos oma islandlannast partneriga Islandi ja Itaalia vahel, Maliina on sündinud Gröönimaal, üles kasvanud Taanis ja elab praegu Nuukis.

Eelmine
Tiniteqilaaq-Tasiilaq
Järgmine
esimene päev Kulusukis

Lisa kommentaar

Email again: