Öösel sajab. Mitte väga kõvasti. Niimoodi rahulikult.
Enese üleni
hõbepaberisse keeramisest tundub ka kasu olevat, ent magamiskoti ja
hõbepaberi vahele tekib kondents. Hommikuks on sadu lakanud, topin
ennast just riidesse, kui telgi tagaseinale ilmub päikesevalgus. Kohe
läheb olemine ka mitu kraadi soojemaks. Ust avades ei vaata vastu aga
sugugi mitte kaunis ilm, vaid tumehallid kurjad pilved. Nii ongi,
põhjakaares pilved, lõuna suunas päike.
Jalutamise algus möödub ontlikult mööda rada. Pisut nördimapanev on pool kilomeetrit pärast ad hoq telkimiskohta leida tahutud palkidest istmetega lõkkeaset. Ja Norra pool ei pidanud mitte midagi olema.
Pisikesed järved on väga sügavad. Põhimõtteliselt on maapind vee all sama järsk kui maa peal. Kaardi järgi on keskmine sügavus ca 200 meetrit ja kuna vesi on selge, siis on tõepoolest põhja näha kaldast kusagil meetri jagu, edasi järgneb sügavik.
Forsseerin lägamättastiku, järgmise järve juures mattub rada aga paksu lumekihi alla. Jätkub teisel pool. Suurt lagedamat ala asustavad põhjapõdrad. Lumi on ilmselt tõesti alles läinud, sest kasukad on neil pigem valged. Vaatavad natuke ja jooksevad siis minema. Kulgevad pisikeste seltskondadena.
Pärast pikka kõndimist loodesse keerab rada lõpuks põhja. Karlebotn on nüüd otse ees. Järved jäävad mõneks ajaks selja taha, ees on pikk maa kive ja kanarbikku. Siin suudavad Norra rajameistrid taas üllatada – pärast paari kilomeetrit ei leia järgmist rajamärki ka binokliga mitte. Järgneb harjunud asi, kompass kätte ja drang nach norden. Järvedest läbi ei uju, aga muidu olen küll nagu mingi pagana otsemon. Põhjasuund jääb kangekaelselt kõige kõrgemate tippude ja soisemate kohtade peale. Nagu turnimine Senjal, aga päev otsa, kuiva sambla ja suure seljakotiga. Võib proovida ka suure kotiga kükke teha. Kivid on siin õnneks polsterdatud. Kohati langevad kaart ja maastik kokku, siis jälle mitte. Kohati näen isegi paari rajamärki, aga mitte rada ennast. Mere kohalt tuleb tihe madal pilv, nähtavus kaob. Ilm tundub päris kuri, kuniks vastasmäe küljel lööb särama päike, kes on pilvedes leidnud mulgu ja sealt läbi pugenud.
Õhtu hakul leian roobastee. Kaardi järgi peab neid siin olema mitu tükki, kõik viivad välja suure tee peale. Lähen paremale, aga loodetud ristmikku ei järgne, selle asemel on lai jõgi. Põhimõtteliselt võiks siit isegi üle saada, aga enne proovimist vaatan, mis GPS arvab. Olen tulnud lõunakaarde. Koolmekoht on küll põhjasuunas, aga tee ise on kahtlane. Otsustan tagasi keerata ja jääda kindlaks esialgselt valitud suunale. Jälle õkva mäest üles. Pisut muretsema paneb küll, et kuhu see jõgi ikka kaob ja kas ma mitte mingil hetkel sellest ikka üle ei pea ujuma. Siiski tundub, et mitte. Turnin üleval kaljudel, jõgi pahiseb all, aga jääb ida poole. Kui kaart ei valeta (st kui see on see jõgi, mis ma arvan), ei tule sellest üle minna.
Viimane aeg jääda öömajale. Mäe otsas on kõva tuul, leian ühe pisut madalama nõo, kus voolav vesi. Maapind küll pole päris otse, eks näis, kuidas ma oma hõbepaberiga öösel kelgutama hakkan. Ümbruskond on millegipärast täis konte ja sarvi ja pabulaid.
Päeva jooksul turnimist 22,5 km.
Jalutamise algus möödub ontlikult mööda rada. Pisut nördimapanev on pool kilomeetrit pärast ad hoq telkimiskohta leida tahutud palkidest istmetega lõkkeaset. Ja Norra pool ei pidanud mitte midagi olema.
Pisikesed järved on väga sügavad. Põhimõtteliselt on maapind vee all sama järsk kui maa peal. Kaardi järgi on keskmine sügavus ca 200 meetrit ja kuna vesi on selge, siis on tõepoolest põhja näha kaldast kusagil meetri jagu, edasi järgneb sügavik.
Forsseerin lägamättastiku, järgmise järve juures mattub rada aga paksu lumekihi alla. Jätkub teisel pool. Suurt lagedamat ala asustavad põhjapõdrad. Lumi on ilmselt tõesti alles läinud, sest kasukad on neil pigem valged. Vaatavad natuke ja jooksevad siis minema. Kulgevad pisikeste seltskondadena.
Pärast pikka kõndimist loodesse keerab rada lõpuks põhja. Karlebotn on nüüd otse ees. Järved jäävad mõneks ajaks selja taha, ees on pikk maa kive ja kanarbikku. Siin suudavad Norra rajameistrid taas üllatada – pärast paari kilomeetrit ei leia järgmist rajamärki ka binokliga mitte. Järgneb harjunud asi, kompass kätte ja drang nach norden. Järvedest läbi ei uju, aga muidu olen küll nagu mingi pagana otsemon. Põhjasuund jääb kangekaelselt kõige kõrgemate tippude ja soisemate kohtade peale. Nagu turnimine Senjal, aga päev otsa, kuiva sambla ja suure seljakotiga. Võib proovida ka suure kotiga kükke teha. Kivid on siin õnneks polsterdatud. Kohati langevad kaart ja maastik kokku, siis jälle mitte. Kohati näen isegi paari rajamärki, aga mitte rada ennast. Mere kohalt tuleb tihe madal pilv, nähtavus kaob. Ilm tundub päris kuri, kuniks vastasmäe küljel lööb särama päike, kes on pilvedes leidnud mulgu ja sealt läbi pugenud.
Õhtu hakul leian roobastee. Kaardi järgi peab neid siin olema mitu tükki, kõik viivad välja suure tee peale. Lähen paremale, aga loodetud ristmikku ei järgne, selle asemel on lai jõgi. Põhimõtteliselt võiks siit isegi üle saada, aga enne proovimist vaatan, mis GPS arvab. Olen tulnud lõunakaarde. Koolmekoht on küll põhjasuunas, aga tee ise on kahtlane. Otsustan tagasi keerata ja jääda kindlaks esialgselt valitud suunale. Jälle õkva mäest üles. Pisut muretsema paneb küll, et kuhu see jõgi ikka kaob ja kas ma mitte mingil hetkel sellest ikka üle ei pea ujuma. Siiski tundub, et mitte. Turnin üleval kaljudel, jõgi pahiseb all, aga jääb ida poole. Kui kaart ei valeta (st kui see on see jõgi, mis ma arvan), ei tule sellest üle minna.
Viimane aeg jääda öömajale. Mäe otsas on kõva tuul, leian ühe pisut madalama nõo, kus voolav vesi. Maapind küll pole päris otse, eks näis, kuidas ma oma hõbepaberiga öösel kelgutama hakkan. Ümbruskond on millegipärast täis konte ja sarvi ja pabulaid.
Päeva jooksul turnimist 22,5 km.
Lisa kommentaar