metsas vol 2

Omleti väljarääkimisega läheb hommikul veidi aega, aga süüa siiski saab.
On saabunud indialastest turistid, kes käivad uurimas lumeolude kohta Sonamargis. Paraku me neid aidata ei oska. Nägime sealt läbi sõites ainult rohelust ja suurt hulka saduldatud hobuseid.
Jalutame täna teisele poole. Eile autoga tiirutades jäi meelde, et ülaltpoolt kurvist läks tee pealt rada oja suunas. Rajal on mõningaid kohalikke naisi, veekannud peas, ja lehmi. Siis läheb rada onn-majade kogumi kõrvalt mööda ja suubub lõpuks golfimuruks järatud aluspinnaga päikeselisele aasale. Aasal on lambad, lehmad ja lamedad kivid. Viimased sobivad lesimiseks, et oleks mugavam vaadelda rändavaid pilvi. Aeg-ajalt lendab liblikas või lind üle ekraani.
Tulevad kaks meest, ühelt poolt. Seejärel tulevad needsamad teiselt poolt, suure kiviga! Ennist tulid kaks naist ja istusid kivile. Midagi tuvikeseks ei muutunud. Tuleb veel üks naine, ilma kivita, ütleb „heika!", ei istu, läheb edasi.
Rada kulgeb jõkke ja jätkub teisel pool. Katri hinnangul me ei saa sealt läbi. Ei hakka vaidlema. Kui nemad ei saa, siis ei saa. Jätkame piki jõge ja lehmaradu. Istume. Vantsime edasi. Korjame hunniku kive, mis säravad päikese käes nagu helkurid, töötades süstemaatiliselt läbi jupikese jõeäärset maapinda. Punase sabaga must lind käib meie toimetamist vaatamas. Pikkade sarvedega satikas peseb ennast mu püksisäärel. Vee pahin matab metsa vilistamise enda alla ja eri värvi liblikad lendavad ümberringi. Päikese käes kivil unistamast püsti ajab lõpuks vajadus minna lõunale.
Tagasiteel on hulk naisi ja lehmi kogunenud jõe äärde vett võtma või pesema. Leiame öömaja söögitoast võtme, et tuppa pääseda, aga lõunast ega personalist pole haisugi. Ootame kokkulepitud ajani ja läheme siis üle tee, kus sildi järgi asub restoran. Asutus on sööjaid täis, ainult üks vaba laud. Saame riisi läätsedega, nagu ikka. Öömajavanamees ilmub veerand tundi hiljem, ilusti valgesse riietatud, ju käis mošees või midagi.
Hakkab sadama. Kallab korralikult, sekka müristab. Katri leiab kotist Kalka raudteejaamast ostetud ja kotti peitunud küpsised (hide&seek). On hästi reisimisele vastu pidanud.
Poole kuue paiku pilved hajuvad ja läheme õhtusele jalutuskäigule. Mingi uus mees tuleb keerab meie ukse lukku ja võtab võtme oma kätte. Ahah.
Katsetame uut rada, aga see on pärast vihma mudane ja libe. Piirdume asfaldiga ja longime ülespoole seltsis oma pikkade varjudega. Pildistame üles kõik loojuva päikese valguses pilveräbalatega vaheldumisi asetunud puud. Kui viimased kiired on jäädvustatud, võtab meid peale allasuunduv auto kahe džigitiga. Mõlemad räägivad telefoniga.
Igaks juhuks läheme üle tee küpsiseid ostma. Poes osutub olema nii öömajamees, kes tõmbab vesipiipu, kui ka võtme oma kätte võtnud mees. Kõiki pildistatakse vesipiibuga, siis tuleb võtmehoidja-mees, toob meile teed ja annab arusaadavat infot õhtusöögi kohta. Kui elekter ära läheb, toob laterna. See on üks mõistlik mees.
Daksum oli selle reisi ainus pea tundmatu kaart ja osutus olema hea kaart.
Teelt kostvad veoautosignaalid kõlavad nagu sõidaks mööda sümfooniaorkester.
Magustoidust täna loobume.
Eelmine
metsa
Järgmine
Daksum - Jammu

Lisa kommentaar

Email again: