puhkepäev

Kell seitse peaks tulema tee voodisse ja pool kaheksa antama hommikusööki. Pool kaheksa aga pole veel kellestki kippu ega kõppu, seega lähen küla peale. Külas on mitu öömaja, mis pakuvad igasugu sööke alates hommikusöögist. Saan chapattit omletiga ja teed ning soetan ka vett ja Katrit meenutades "peida ja leia" küpsiseid. Lõunasöögikarpi mul ju nüüd ka ei ole. Ega peale küpsiste, hambapasta ja vee suurt midagi muud ei turustatagi.
Suundun järve selle otsa poole, mida me pole veel külastanud. Küla lõpus on sõjaväeosa. Sõdurid teevad hommikvõimlemist. Jooksevad umbes sada meetrit, mõni kepsleb, siis jalutavad veidi ja pööravad otsa ringi.
Tee algus pole väga tore. Autotee kulgeb piki järveäärt. Liiklust veidi on. Prügi on. Järve otsas paistab suur rohelus. Enne rohelust on kaks madalamat mäeseljakut ja nende taga kolmnurkne lumine mäetipp. Teen plaani: ronin mäeseljakule, vaatan lumist mäge, vaatan järve pealtvaates ja lähen rohelusse järve äärde tšillima.
Ka siitpoolt voolab järve mägedest vesi ja korra tuleb kasutada kahlamise meetodit.
Enne esimest mäge üllatab mind tutikas asfalttee. Mäe peal pageb saba lehvides oranž rebane. Teine mägi osutub aga ebameeldivalt kaugel olevaks. Lumist mäge püüdma minnes ei tule järveäärsest tšillist midagi välja. Aga eesmärk oli just järve ääres lebotada. Vantsin alla tagasi. Roheluses on mõned hoolega rohtu söövad hobused, pulu elik karjuse varjualune, mesilased ja suur hulk hanesid. Silman ka kullilist lindu, parte, tiiru, vaenukägu ja tuttpütti.
Teisel pool rohelust on ääretult lai liivarand. Järv ise on selle nurga alt türkiissinine.
Käin korra vees. Madal ja külm. Sedapuhku olen varustatud trikooga.
Olen just ametis vaate nautimisega ja veendunud, et läheduses pole ühtegi inimest, kui pilku üle õla heites näen üht meest üle lageda välja enda suunas astumas. No mida. Lähemale jõudes viipab tüüp esemega, mis näen kahtlaselt lõunasöögikarbi moodi välja. Pagan. Tenzin! Toimub dialoog “How did you find me?” – “Enjoy the beach!”
Mulle on hiiglaslik hulk süüa saadetud. Kaks karpi, ühes täidetud pannkoogid, teises tavapärane kraam, lisaks purk moosi. Moosiga on veidi keeruline, purk ka neetult raske. Just meenuski, et raamat unus kotti panemata, nüüd siis saab kogu aja sisustada söömisega. Muidugi olen isu just suutnud küpsistega ära ajada.
Kostab ainult laineloksu ja hanesid. Vaatan neid mõlemaid binokliga ja jätan meelde.
Tagasi püüan kulgeda mööda järve äärt ja peletan palju linde veele. Siis tuleb vesine ala ja pean tegema suure ringi. Paremalt tuleb hiiglaslik kitsekari. Ja otse ees on üksik metseesel. Laseb mind päris lähedale. Vaatame üksteist, siis kappab eesel eemal söövate hobustega tutvust sobitama. Saab ühelt jalaga, hobused kulgevad eemale ja eesel jääb nukralt keset rohtu. Metseesel on üks veider loom, sama suur nagu hobune, aga välja näeb nagu eesel.
Tagasitee tundub eriti pikk. Lõpuks jõuan külla, keerutan kloostri juures palveratast ja astun sisse. Tuleb munk, võtab kaks teokarpi ja puhub vilet. Siis kaob.
Kui välja lähen, on seal Katri. Ennäe. Peame nüüd ühe öö jagu kahekesi telki mahtuma.
Mangal on küpsetanud koogi, millel kiri “Happy trek”.