kõik

Sakslased ajavad mind öösel kell kaks üles, et küsida, kas ma tahan hommikusööki.
Lollakad. Söögi ma muidugi võtan, ükskõik kuidas nad seda nimetavad.
Müncheni lennujaama kohvikus saab jälgida, kuidas klient püüdlikus saksa keeles tellimuse esitab ja teenindaja tuima järjekindlusega inglise keeles vastab. Igal pool sama jama.
Tallinna lennukis on Postimees (koomiksid!) ja Helen, kes tervitab kõiki, kes teda tunnevad. Iceland Airi eeskujul soovitakse eesti keeles teretulemast koju. Pilved on väga kõrgel ja neid on vähe. 22 ja pool kraadi. Ja pool kraadi ka! Inimesed liiguvad tänaval nii, et varrukaid ei ole küljes.

Mul on tunne nagu oleksin mitu kuud ära olnud.
Island kahtlemata ei ole koht, mis ennast lihtsalt kätte annaks. Võib muidugi ka minna tuntud pärliteni, mis on tuntud põhjusega, liikuda soliidselt mööda aiateerada ja oodata, kuniks grupp hiinlasi kaadrist ära liigub, aga on ka teine Island, milleni tuleb ronida, kahlata, turnida, riided märjaks teha ja maas magada. Autasu on garanteeritud.
Ja katlemata on tegemist riigiga, mis sööb kaameraid. Märtsis passisin hästi peale, aga seekord sai niiskus jaole ja pildimasina võib utiliseerida.
Eelmine
kodu poole teele

Lisa kommentaar

Email again: