udus

Öösel tõuseb korralik torm ja paaril korral on tunne, et lendan koos telgiga minema. Enne magamaminekut käisin veel telginööre pingutamas, sest öösel mööda saart telgi tagaotsimine ei tundunud mõistliku meelelahutusena. Kõik on liivatolmu täis.
Hommikul paistab päike ja telgis on korraks mõnusalt soe. Jagunetakse plaanide järgi gruppidesse. Lähen koos Magnúse, Erlingi ja Karlheinziga lõunasuunas, et õõnsa hamba nimelise mäe otsa ronida. Tuul tahab silmad peast puhuda.
Üleval on veidi vaadet ja veel rohkem tuult. Hargneme eri suundades. Magnús tuiskab huilates järsust nõlvast alla. Ma kõmbin üle roheliste küngaste parema ilma suunas, et rannikut uudistada. Siin näeb osa sammalt välja nagu kivi ja osa muda näeb välja nagu kivi ja osa kivi näeb välja nagu sammal, seega ei tea kunagi ette, kas jalgealune saab olema kõva või pehme.
Sihikule võetud künkaid valvavad kurjad ännid. Veidi edasi on mõnusalt soe, päikeseline ja tuuletu. Lebotan samblal, söön ära võileiva ja vaatan põhjanaba suunas. Allpool on kaks pikka ajupuudega pikitud rannariba. Kusagil käratseb linnukoloonia, kajakad irvitavad. Meri lõhnab värske vee järele.
Asutan ennast tagasi minema. Tuleb udu. Palju udu. Nähtavus kahaneb paarikümnele meetrile. Udust ilmuvad ännid nagu pahad vaimud. Loobin neid kividega, mõeldes Fredi loole jalutajast, kes leiti meelemärkuseta kusagilt rannalt surnud änni kõrvalt. Püüan mere eeldatava asukoha järgi tagasi laagrisse orienteeruda. Märkan pilves Kvalrossi kaljurünka, mille ääres on laager. See kord ilmub, kord kaob ja siis ilmub punt kajakaid ja lendab hääletult ümber minu. Sürr.
Köögitelgis käib tavapärane lobaajamine ja küpsisesöömine. Lõpuks ometi on saapad jälle kuivad. Õues korraldavad trollid saart ümber. Homme on ilmselt osad mäed teise koha peal ja pinnastee suundub lõunasse.
Eelmine
puhkepäev
Järgmine
baasis ja rannas

Lisa kommentaar

Email again: