Suund pealinnale.
Hämardub, peagi hakkab sadama. See on ikka see kõige tüüpilisem Islandi vaade:
erikarva sammal tujuka taeva all.
La Colina pitsakoht Borgarnesis on alles ja selgelt välismaine personal räägib püüdlikult islandi keelt. Seal teeme pausi.
Enne Reykjavíki jookseb vesi üle tee vasakult paremale ja tuul raputab autot. Auto jääb siiski terveks ja võetakse rendiputkas probleemideta vastu. Kõrvalistuja ust õnneks ei katsuta. Selle on keegi varem tuules lendu lasknud, mistõttu see hästi ei sulgu, ja kartsin, et saame katkise ukse oma kraesse. Kui seda ei avastatud julgen juhtida tähelepanu põlemise lõpetanud esitulele. Jaah, me alati kontrollime autot nagunii enne välja andmist, rehmab vastuvõtulaua poolakast töötaja. Tõesti, ilmselt sellepärast me saimegi auto juba närtsinud tulega. Igatahes oli kõva auto. Uks käis kõvasti ja muidu käis ka kõvasti.
Ühistranspordiäpp ei tunnista välismaa telefoninumbrit, mistõttu sõidame linna topelthinnaga transfeerbussis. Siin on valgetes tennistes inimesed ja islandi keelt ei räägita. Olen kippunud pealinna vältima, sest tunnen ennast siin nagu lihatükk konveierilindil, aga Kalle tahtis näha Reykjavíkki. Reykjavíkis sajab.
Elame Laugaveguril, Ok stuudiote nimelises asutuses. Reis algas Okiga ja lõpeb Okiga. Sel tänaval on maailma pikim ülekäigurada ja maailma pikim keksukast. Pealinna tihedaim turistide ja nännipoodide kontsentratsioon ilmselt ka. Kalle juhtimisel käime poodides, kuhu ma üksi eales ei julgeks minna. Saab osta raamatu „1000 tennist“. Selle asemel ostan kaks punast raamatut. Olen meid parkinud otse raamatupoe vastu.
Öömaja rõdu on täis konisid ja muud sodi. Inimesed on näinud vaeva ja toppinud konisid hoolsalt rõduplaatide vahele. Ehitan köögitsellofaanist tasku ja pinsetid ning korjan kogu jõleduse kokku. Episood ei tekita minus sooje tundeid ei suitsetajate ega pealinna vastu. Samas, rõdule paistab kätte Hallgrímskirkja. Pärast teist õlut tundub pealinn juba enam-vähem. Vihm jääb ka järgi.
La Colina pitsakoht Borgarnesis on alles ja selgelt välismaine personal räägib püüdlikult islandi keelt. Seal teeme pausi.
Enne Reykjavíki jookseb vesi üle tee vasakult paremale ja tuul raputab autot. Auto jääb siiski terveks ja võetakse rendiputkas probleemideta vastu. Kõrvalistuja ust õnneks ei katsuta. Selle on keegi varem tuules lendu lasknud, mistõttu see hästi ei sulgu, ja kartsin, et saame katkise ukse oma kraesse. Kui seda ei avastatud julgen juhtida tähelepanu põlemise lõpetanud esitulele. Jaah, me alati kontrollime autot nagunii enne välja andmist, rehmab vastuvõtulaua poolakast töötaja. Tõesti, ilmselt sellepärast me saimegi auto juba närtsinud tulega. Igatahes oli kõva auto. Uks käis kõvasti ja muidu käis ka kõvasti.
Ühistranspordiäpp ei tunnista välismaa telefoninumbrit, mistõttu sõidame linna topelthinnaga transfeerbussis. Siin on valgetes tennistes inimesed ja islandi keelt ei räägita. Olen kippunud pealinna vältima, sest tunnen ennast siin nagu lihatükk konveierilindil, aga Kalle tahtis näha Reykjavíkki. Reykjavíkis sajab.
Elame Laugaveguril, Ok stuudiote nimelises asutuses. Reis algas Okiga ja lõpeb Okiga. Sel tänaval on maailma pikim ülekäigurada ja maailma pikim keksukast. Pealinna tihedaim turistide ja nännipoodide kontsentratsioon ilmselt ka. Kalle juhtimisel käime poodides, kuhu ma üksi eales ei julgeks minna. Saab osta raamatu „1000 tennist“. Selle asemel ostan kaks punast raamatut. Olen meid parkinud otse raamatupoe vastu.
Öömaja rõdu on täis konisid ja muud sodi. Inimesed on näinud vaeva ja toppinud konisid hoolsalt rõduplaatide vahele. Ehitan köögitsellofaanist tasku ja pinsetid ning korjan kogu jõleduse kokku. Episood ei tekita minus sooje tundeid ei suitsetajate ega pealinna vastu. Samas, rõdule paistab kätte Hallgrímskirkja. Pärast teist õlut tundub pealinn juba enam-vähem. Vihm jääb ka järgi.
Lisa kommentaar