teekond Strandirile

Kõik algas nii ilusti.
Esmalt viskame pilgu peale laavakoskedele (Hraunfossar), mis ju ometi on siin kohe ümber nurga ja kus vesi on pandud eriti meeliülendavalt alla kukkuma. Kukub terve pika jõekalda ulatuses laavavälja seest. Päike tuleb ka välja ja soojendab selga. Üldiselt aga läheb mõte õues ruttu pika aluspesu peale.
Edasi Strandiri ja leviaugu suunas. Kusagil on kogu aeg hele vihm ja kusagil mitmes kihis tumedad pilved. Kohalik ilmateade lubab, et Strandiril lähipäevil eriti ei saja.
Bifröstis tanklapeatus. Soovin tšekki ja saangi sentimeetripikkuse riba kirjaga „customer receipt“. Kalle valmistub tankuri ekraanist pilti tegema, kuid too otsustab samal hetkel näidu nullida. Tühja kah, mis me siin ikka passime, lähme joome parem kohvi. Kohvi saab, kuid teenindus on taas umbkeelne. Olen seni kohanud ainult üht islandi keelt valdavat inimest – letitagust meest Reykholti söögimajas. Hakkab vaikselt tekkima mure islandi keele elujõulisuse pärast. Siin poes pole matkagaasi, aga kindlasti on seda Hólmavíki tanklas. N1 tanklad ju müüvad gaasi. Lennukis pole seda nimelt lubatud vedada.
Hólmavíki tanklas matkagaasi pole, on ainult suured majapidamisgaasi lännikud. Gaasi müüb kõrval asuv pood, aga see avatakse homme. Tõenäoliselt on gaasi Drangsnesi tanklas, lubatakse leti tagant. See jääb meie teelt ainult natuke kõrvale ja alternatiiv oleks Ísafjörður, kuhu on üle 200 kilomeetri. Veidi murelikult läheme pitsat sööma. Presidendi-nimeline pitsa on ananassiga, mis võibolla peab meenutama üldrahvalikku vaidlust selle üle, kas ananass on sobiv pitsakate. President ütles, et on. Itaallastelt ei küsinud keegi.
Krutime mereäärt pidi Drangsnessi. Pood on sildi järgi lahti, aga päriselus kinni. Tuleb habeme ja lühikeste pükstega mees ja on veidi nõutu. Islandi keelt kuuldes reedab, et poepidaja elab näe seal selles pruunis sinise katusega majas. Poepidajal on ainult klõpsuga gaasipurgid, keeratavaid ei ole. Valik kahe külma veega õhtu- ja hommikusöögi ning homse poe ja miinus ühe joa vahel. Kusjuures ega selles homses poeski pruugi leiduda meile sobivat gaasi. Aga siis oleks ainult üks ööbimine külma toitlustamisega. Ilm on umbes pluss viis. Soe jook ja söök oleks hea.
Võtame internetist Hólmavíki kõige odavama toa, mis maksab kõigest 139 eurot. Saabub kinnituskiri, milles lubatakse täpsemaid instruktsioone e-kirjaga vähemalt kaks päeva enne mu saabumist.
Teeme tee ääres aega parajaks, käime putka taga pissil, pildistame valgusmängu ja nõjatume tuulele. Lendab kohale randtiir, ütleb „kriääk“ ja püüab Kalle pihta sittuda. Õnneks kallutab tugev tuul laadungi sihtmärgist mööda. Tiir lahkub pettunult. Vihmapiisad lahe kohal hakkavad peegeldama kaardu joondatud värve. Jälle ei saa öelda, et pole midagi saanud. Eile saime mäe otsast plastkanistri, täna teeäärepilte ja teada, et Drangsnesi kuumaveevannid on pisikesed pesupalid autotee kõrval ja poleks maksnud väga põdeda, et need seni iga kord olen külastamata jätnud.
Hotellipidaja on veidi segaduses, kui talle ukse tagant helistan, aga dikteerib siis viimaks koodi ja lubab raha kaardilt ära võtta. Tuba on pisike, aga maja muidu tore. Kolime sisse ja läheme nõidu vaatama. 17. sajandil käis siinkandis kõva nõidade põletamine ja selle auks on tehtud muuseum. Suurt tähelepanu tõmbavad nekropüksid. Kalle soetab t-särgi, millega kavatseb hakata maailma juhtima. Päike kolib vahepeal pilve taha.
Eelmine
Ok
Järgmine
Drynjandi

Lisa kommentaar

Email again: