Ólafsfjörðuri kohvik on esmaspäeviti kinni.
Sõidame siis Siglufjörðurisse, kus on lahti pagariäri. Täis turiste ja
kaht kohalikku vanameest. Letitagused tätoveeritud poisid paistavad olevat Portugalist.
Saab võileiva ja suure kaneelisaia paksu šokolaadikihiga.
Ilm Siglufjörðuris on sama ebameeldiv nagu siis, kui ma viimati siin olin. Vast on neil vahepeal olnud ka paremaid päevi. Tookord pagesin vihma eest heeringamuuseumi ja nii ka nüüd. Heeringas oli Põhja- ja Ida-Islandi suur seiklus, mille jooksid käima norralased. Pandi püsti suured tehased ja pisikestesse küladesse kogunes hooajal tuhandeid inimesi. Paarikümne aastaga võitis inimene looduse, kogu heeringas püüti kinni ja rahvas võis rahulikult mujale minna. Muuseumis sees pageme Itaalia/Hispaania turismigrupi eest. Nad võtavad lihtsalt väga palju ruumi. Vana aja islandlased olid aga ruumide ja esemete suuruse järgi otsustades kääbikud.
Ilm ei ole vahepeal paremaks läinud. Mõistlik on minna ujuma. Selleks tuleb sõita veel läbi tunnelite Hofsóssi. Tunnelid on ka kääbikute kaevatud. Ujula kõrval koosneb kallas kuuekandilistest sammastest, mille juppe on kasutatud jalgtee ehituseks. Päike kipub välja tulema. Kuumaveevann on täis ülemeelikuid välismaa noori, kes ülejäänud külastajate meeleheaks varsti lahkuvad. Suur bassein ulatub otsapidi merre, vähemalt nii tundub seal ujudes. Suures basseinis on vesi jahe ka, ainult 31 kraadi. Külarestoran avatakse esmaspäeva puhul alles õhtusöögiks, aga rannal võib vaadelda merest välja heidetud meduuse.
Süüa üldse enne ei saa, kui on vaadatud murukatustega majad, mida Kalle kindlasti näha tahtis. Majad pannakse nimelt 40 minuti pärast kinni. Glaumbæris on turbapätside ja muruste katuste all kääbikuurud. Meenutades Islandi kirjandust ja arvestades, et ehitis on pärit 18.-19. sajandist, on need siin olnud väga heal järjel kääbikud. Ühes tagumistest ruumidest on rahvarõivas poiss, kelle ülesandeks on kaastundlikult võpatada iga kord, kui keegi pea vastu uksepiita ära lööb. Päike on nüüd kõige täiega välja tulnud ja õhutemperatuur kerkinud tervelt kümne kraadi peale.
Viimane peatus on Blönduós, kus on ette nähtud ööbimine. Poola koht, värvilised plinkivad tuled ja lõugav telekas. Samas on neil ka söögimaja, mis hoiab palju aega kokku. Kes ikka tahaks jalutada päikeselises Blönduósis, kui on võimalik söömise taustaks jälgida militaarpükstes ja bikiinitopis neide laval võimlemas. Sööme liiga palju. Selles on kahtlemata süüdi rahulolu, mis saabub, kui Kallel õnnestub korraks telekas välja lülitada.
Hiljem on maja taga päikeseloojang. Pilved ja vesi on värvunud kollakas-lillaks. Majade vahel paistab pisike kirik. Kui vaatame läheme, elab seal mees, kes teeb kunsti, muusikat, luulet, massaaži, tikib ja ennustab tulevikku. Kirikutornis on tal kemps.
Ilm Siglufjörðuris on sama ebameeldiv nagu siis, kui ma viimati siin olin. Vast on neil vahepeal olnud ka paremaid päevi. Tookord pagesin vihma eest heeringamuuseumi ja nii ka nüüd. Heeringas oli Põhja- ja Ida-Islandi suur seiklus, mille jooksid käima norralased. Pandi püsti suured tehased ja pisikestesse küladesse kogunes hooajal tuhandeid inimesi. Paarikümne aastaga võitis inimene looduse, kogu heeringas püüti kinni ja rahvas võis rahulikult mujale minna. Muuseumis sees pageme Itaalia/Hispaania turismigrupi eest. Nad võtavad lihtsalt väga palju ruumi. Vana aja islandlased olid aga ruumide ja esemete suuruse järgi otsustades kääbikud.
Ilm ei ole vahepeal paremaks läinud. Mõistlik on minna ujuma. Selleks tuleb sõita veel läbi tunnelite Hofsóssi. Tunnelid on ka kääbikute kaevatud. Ujula kõrval koosneb kallas kuuekandilistest sammastest, mille juppe on kasutatud jalgtee ehituseks. Päike kipub välja tulema. Kuumaveevann on täis ülemeelikuid välismaa noori, kes ülejäänud külastajate meeleheaks varsti lahkuvad. Suur bassein ulatub otsapidi merre, vähemalt nii tundub seal ujudes. Suures basseinis on vesi jahe ka, ainult 31 kraadi. Külarestoran avatakse esmaspäeva puhul alles õhtusöögiks, aga rannal võib vaadelda merest välja heidetud meduuse.
Süüa üldse enne ei saa, kui on vaadatud murukatustega majad, mida Kalle kindlasti näha tahtis. Majad pannakse nimelt 40 minuti pärast kinni. Glaumbæris on turbapätside ja muruste katuste all kääbikuurud. Meenutades Islandi kirjandust ja arvestades, et ehitis on pärit 18.-19. sajandist, on need siin olnud väga heal järjel kääbikud. Ühes tagumistest ruumidest on rahvarõivas poiss, kelle ülesandeks on kaastundlikult võpatada iga kord, kui keegi pea vastu uksepiita ära lööb. Päike on nüüd kõige täiega välja tulnud ja õhutemperatuur kerkinud tervelt kümne kraadi peale.
Viimane peatus on Blönduós, kus on ette nähtud ööbimine. Poola koht, värvilised plinkivad tuled ja lõugav telekas. Samas on neil ka söögimaja, mis hoiab palju aega kokku. Kes ikka tahaks jalutada päikeselises Blönduósis, kui on võimalik söömise taustaks jälgida militaarpükstes ja bikiinitopis neide laval võimlemas. Sööme liiga palju. Selles on kahtlemata süüdi rahulolu, mis saabub, kui Kallel õnnestub korraks telekas välja lülitada.
Hiljem on maja taga päikeseloojang. Pilved ja vesi on värvunud kollakas-lillaks. Majade vahel paistab pisike kirik. Kui vaatame läheme, elab seal mees, kes teeb kunsti, muusikat, luulet, massaaži, tikib ja ennustab tulevikku. Kirikutornis on tal kemps.
Lisa kommentaar