Ühe Sauðanesi talumehe õnnetuseks kukutasid
ameeriklased aastal 1969 tema maa peale lennuki.
Nüüd trambivad turistid talumehe maal kaameratega ringi,
jätavad värava pärani ja hobused jooksevad minema, kutsumata külalised aga kopsivad
uksele ja nõuavad kohvi. Turismihooaeg on õnneks selleks aastaks läbi.
Poolsaarel on kaks kõrgemat küngast, kuhu ronida.
Ühe otsas on NATO radar, teisel Ameerika baasi jäänused. Ahvatlevam on jalutada
Ártúnist Fagranesi ja
tagasi. Ártúnis on 1974. aastal maha jäetud maja ja järve kaldal igasugu sodi.
Piirkonna kaart lubab hulka märgitud radu, jättes
targu mainimata, et kogu poolsaarel ei leidu ainsatki rajamärki. Raja algus on
näha kaardilt ja hiljem mäelt tagasi tulles teiselt poolt. Esialgu läbitakse
maastik seega metsikult, mättalt mättale kalpsates, mustikaid süües ja lambaid
peletades. Kui vana autotee lõpuks leidub ja Fagranes peaaegu paistma hakkab,
on lubatud kahest tunnist kolm möödas ja hall valgete narmastega pilv lohiseb
mööda nõlvu. Targem on tagasi pöörata.
Lambad käivad siin reeglina kolmestes gruppides,
harva paaris. Võibolla arvavad nad nagu Fred Jüssi, et kolmest suurem seltskond
on jõuk, milles üksikisik lahustub.
Tagasiteel on näha, et tuul on kogu lähikonnas
leiduva pilve Gunnólfsvíkurfjalli otsa kinni puhunud.
Kommentaarid
Lisa kommentaar