sõit Grímsey saarele

Korjan hommikul osa nodi autost kaasa ja jätan auto sadamasse.
Väiksele praamile laaditakse hunnik kaste ja kümmekond inimest, teenindav personal sealhulgas. Praam viib üle kiigutava mere päikesepaistesse ja nii võib unustada juba eile õhtul selja taha kogunenud tohutu paksu helelilla pilvemassi.
Sõit Grímsey saarele kestab kolm tundi. Grímsey seisab polaarjoonel ja on Islandi kõige põhjapoolsem asustus. Peale pöörijoone on siin natuke üle viie ruutkilomeetri maad, umbes 80 inimest, rohkelt lambaid, hobuseid ja linde, sadam, lennuväli, pood-restoran, kaks külalistemaja, telkimisplats ja ujula.
Elan sadama kõrval Gullsóli külalistemajas. Tuba on tilluke, aga armas, ja sinna viib laevatrepp. Tüdruk vastuvõtulauas on saarel sündinud ja üles kasvanud, kuid õpib praegu Reykjavikis. Uurib, kui kaua ma juba Islandil elan. Aga ma ei elagi.
Ilusa ilma ärakasutamiseks jalutan pöörijooneni. Eri kohtades asuvad tähised näitavad, et joon on viimase paarisaja aastaga tublisti põhja poole liikunud. Niimoodi libiseb saar varsti joonelt maha. Võib-olla jõuab joone pealt järje peale. Turism aitab järjele saamisele tublisti kaasa. Isegi lindude arvukus on kasvanud pärast seda, kui enam nii agaralt linde ei jahita ega nende mune korjata. Põhiline vaatamisväärsus lunnid on paraku augusti alguses lahkunud kaugele merele toituma ja tulevad tagasi alles aprillis. Kodu valvavad mõned kajakad.
Suure maa poolt tulevad pilved saadavad kohale ühe vihmasabina teise järel ja katavad päikese. Merelt on näha, kui kaugel järgmine vihm on. Horisont sügeleb edasi-tagasi.
Restoran on üllatuslikult lahti ja mahutab kahte kolmest turistiseltskonda, kes minuga koos tulid ja pärastlõunal sama praamiga tagasi lähevad. Nii saan mina ka praetud turska ning poest piima ja skyri. Pood on iga päev tund aega lahti. Peale piima ma kõik muu kolmeks päevaks vajaliku soetasin eile Dalvíkist, sest restoran on korraliselt lahti ainult suvel, muul ajal ainult kokkuleppel. Daamidega, kes seal askeldavad, saab kohe ka homseks õhtusöök kokku lepitud.
Külalistemajas elab lisaks mulle blond noormees, kes sulgeb ennast mitmeks tunniks vaikselt oma tuppa. Ega tal palju muud üle ei jää, sest mina olen vallutanud köögilaua ja jälgin, kuidas akna taga taevas vahelduvad värvid, päike ja vihm. Hiljem tuleb välja, et tegu on Islandile kolinud taanlasega, kelle nimi on Mark. Islandil on ilus loodus ja rahulik. Läheb oma tuppa raamatut lugema. Võib-olla on maailmas palju toredaid inimesi, kes vaikselt oma toas raamatut loevad ja sellepärast saab valdavalt kuulda ja näha mingeid totakaid.
Eelmine
Vaglaskógur
Järgmine
esimene päev Grímseyl

Kommentaarid

  • Kylli  •  16. september 2019
    Oh mis tuttav tool, meil on neid pööningul mitu. Kas seen on kõrgeim botaaniline vaatamisväärsus? Interneedusega paistab seal parem olema kui siin Hispaania lõunaranniku väikelinnas, seda aeglast netti tuli siin kilomeetreid jälitada...
  • Anneli  •  16. september 2019
    Tool on jah tuttav ja kodune. Seen on üks kõrgemaid asju, mis siin kasvab :)

Lisa kommentaar

Email again: