kirikud

Meil on esimesest õhtust kirikute hulgipilet, mis on seisnud puha kasutamata. Nüüd tuleb need ära vaadata, pääsu enam pole. Kõige lähemal on Santa Lucia alle Malve koobaskirik, aga selle asemel satume ühtedesse teistesse koobastesse. Meisse klammerdub reisisaatja, kellel on juba ometi kolm kostariikalast. Kostariikalased väidavad, et nende presidendi abikaasa on Eestist. Me ei usu, me teaks sellest kindlasti. Testimiseks küsime, mis on tolle abikaasa nimi. Nad ei tea. Nojah, meil tegelikult on ju ka peaministri abikaasa nimi lihtsalt Peaministri Abikaasa. Guugeldavad. Nimi sisaldab w-d ja z-tti. Eksole, me ju kohe ütlesime, et ta on kas Lätist või Leedust.

Koha nimi on Vicinato a Pozzo ehk naabruskond. Talukultuuri park. Naabruskonna koopad avanevad ühisele siseõuele, kus elu keerles ümber veetünnide. Vesi koguti vihmast. Selgusetuks jääb, kuhu läks reovesi. Võib-olla oli neil siin sama süsteem nagu suuladel, kus hierarhias kõrgemal paiknevad isendid madalamatel astmetel olevatele pähe lasevad. Koobastes projitseeritakse seintele videoid, kus 1950–60ndate piltide taustal loevad näitlejad ette samast ajast pärit tekste, mis kirjeldavad tolle aja elu ja inimeste asustamist majadesse. Projektile eelnes tohutu multidistsiplinaarne uurimistöö. Psühholoogid, antropoloogid, arheoloogid, hügieeniteadlased, linnaplaneerijad jne. Kas tulemus oli seda väärt ja kas asi töötas, paraku teada ei saa. Giid kas ei saa küsimusest aru või ei soovi sellele vastata.

Giid püüab kostariikalastega rääkida itaalia keeles ja meiega inglise keeles, aga üldiselt saab temast paremini aru, kui ta inglise keeles ei püüa. Üks gideeritud ekskursiooni igavuse põhjusi võib peituda selles, et ei tehta eelteadmiste testi. Ma juba tean enamust sellest, mida ta kavatseb öelda.

Lucia kirik on veidi nurga taga, seintel pastelsed freskod, seinte vahel grupp saksa turiste. Pildistada ei tohi.

Järgmiseks vaatame sisse toomkirikusse, mille kõrvalruumides hulk kasutuid läikivaid esemeid. Pealöövi lagi on ilus kirju ja postil kiri „Jeesus oli homo“.

Viimane objekt peab olema veetsistern, aga kaardil leiduv kõige sarnasema nimega asutus ajab meid minema, sest meie piletil märgitud veepütt olevat kusagil mujal. No me vähemalt püüdsime. Läheme joome pukil jalgu kõlgutades oma väljateenitud klaasi proseccot. Kaks vastamisi asuvat baari püüavad teineteist muusikaga tappa nagu India ja Pakistan lipulangetamistseremoonial.

Kriitikavõime alanenud, lõbustame end edasi selvejäätiseputkas. Saab ise lasta masinast vahvli sisse jäätist ja peale pudistada küpsiseid.

Tiir uue kindluse juures, kus kolm jämedat torni tara taga. Meile läheneb ebakindlal sammul meesterahvas, kes püüab maha ärida ebaseaduslikku sissepääsu. Ega sisse polegi väga vaja.