Soojärvesaarele

Saame kaks tundi magada, enne kui läbi ladiseva vihma sadamasse väntame. Ratturitele on rida nr 5, aga kõik kogunevad mingi rajatise serva alla petlikkusse vihmavarju. On veel üks paar jalgrattureid, kollased kilekotid jalgade küljes. Ülejäänud on plärinaratturid.
Vihmapükse ma ei pannud, sest vast nii palju ei saja ja sadam pole ju kaugel. Vihma siiski sadas rohkem ja sadam oli kaugemal. Pool laevasõitu on külm, aga Helsingisse jõudes on püksid ja sokid peaaegu kuivad. Lisaks kasutuskõlbmatutele rattahoidjatele on praamil palju valjusti kisavaid lapsi ja tugev papptopsi-eelistus.
Soomes ei saja. Ikkagi välismaa. Kesklinna suunduval tänaval noogutame hüvastijätuks tundmatut päritolu kaasratturitele, kes parajasti telefoni kaevuvad. Mägisem tee raudteejaama tundub minevat otse taevasse. Ja Tallinnas on ebamugav rattaga sõita... Vähemalt pole enam külm. Rong hakkab liikuma mõni hetk pärast seda, kui oleme rattad veidrate konksude külge riputanud ja oma istekohad üles leidnud. Töötas plaan A. Akna taga läheb vaikselt helgemaks. Sirged kased, lupiinid, väiksed järved, punased katused selgineva taeva all.
Jyväskylas kõigepealt pakime, siis sööme ja pissime. Hakkab sadama. Meile on sadu lubatud alles alates neljast. Kell on alles kolm. Võtame veel ühed kohvid.
Kui sadu läbi, hakkame jälitama tumedat pilve, et olla lubatud ajal õiges kohas. Aeg-ajalt tibutab, aga lõpuks vajub pilv metsa taha ära. Tee ääres kukub kägu. Lupiinide asemel on nüüd punast pusurohtu.
Väljume linnast ja sinna jääb maha ka mugav kergliiklustee. Maantee on veidi roosa ja võngub suures laines üles-alla. Jõudu on nagu putru, aga võhma napib. Laskumistel saab ratas kätte veidi hirmutavad 40 tunnikilomeetrit. Sellise tuhisemise peale keerame kruusateele plaanitust veidi hiljem. See tee võngub nii horisontaalis kui ka vertikaalis.
Lõpu suhtes olid meil kerged kahtlused, sest kuigi soomlased olid kaardile hädise punktiiri märkinud, ei olnud ortofotol sel kohal näha midagi teele või rajale sarnanevat. On valida paarisaja potentsiaalselt läbimatu meetri ja õige mitme kilomeetri pikkuse ringi vahel mööda seda võnkuvat maastikku.
Teeservast kostab pominat. Seal on vanaproua, kes teadustab, et seda teed mööda ei saa kuhugi, kõik on valesti kaardile märgitud, siin on ka varem inimesi käinud. Küsitlemisel möönab, et jala võib saada. Kui saab jala, siis saab ka rattaga jalutaja, järeldame. Lubame prouale, et uurime asja ja kui tal on õigus, tuleme ütlema.
Tee kaobki peagi tihnikusse ja vastkuivanud varbad pühitakse märgadesse lehtedesse. Tihnikus on siiski täiesti tuvastatav jalgrada, mida mööda ainult jupiti peab liikuma tõukeratta-stiilis. Sihtpunkt on laavu keset järve asuval saarel, kuhu käib köispraam. Praam on ju siis, kui veetakse sõidukeid, ja neid meil just vedada plaanis ongi.
Kõik sihtpunktid rajal on meie jaoks uued ja tundmatud. Seega ei oska me ka hinnata, kui populaarne võiks olla soojärvesaar laupäevaõhtul. On populaarne. Saarel on kolm seltskonda, kuid meile tehakse lahkesti ruumi. Kuna räuskamist ja tümpsu ei ole, siis inimesed väga ei sega. Vallutame ühe laavu. Vanainimesi, koeri ja lapsi sisaldav osa rahvast lahkub õhtu edenedes. Vähene tuul kustub, järv sillerdab, üle vee on kosta koera ja salu-lehelindu. Päikese käes on soe, lisaks on pärismaalased teinud vahukommide ja vorstide grillimiseks lõkke. Sääski ei ole. Ööbima jääme koos kahe neiuga, jagades kaht laavut. Päikese puude taha pudenedes asub järv aurama.
Päeva rattasõiduskoor 27 km.