Kunagi lõppes mu Turu saarestikku minemise plaan sellega, et läksin Ahvenamaale. Kalle algatusel uus katse.
Me ei plaani siin leiduvat pikka rattarada läbida ühe päevaga nagu Kristjan, vaid oleme varunud ringivahtimiseks terve nädala. See pole mingi spordilaager. Rada ei kulge meil ka päris täpselt mööda ametlikku trassi, sest miks peaks.
Praamil on Margit, Tarmo ja Oskar, nagu lubatud. Endiselt pole Tallink suutnud paigaldada moodsaid rattahoidikuid, vaid kasutab neid kõige ebafunktsionaalsemaid. Hommikusöök kahe kohviga. Alustan Satu Rämö krimisarja neljanda osaga ja lasen end vaimus transportida Islandile. Krimkad sobivad ju eelkõige keeleõppeks.
Helsingis veendume, et äärmiselt meeldiv on sõita rattaga mööda rattataristut. Kalle pidur teeb sellist häält nagu oleks tal elevant tagataskus, mispeale jalakäijad ja kaasratturid teelt kõrvale hüppavad.
Raudtee Helsingi ja Turu vahel on remondis. Need, kes asendusbussi kasutada ei soovi, peavad sõitma Toijalasse ja seal viie minutiga ümber istuma. Esimese rongi uks rabab mu rattapeegli ja viskab selle rongi alla. Määh. Peegel oli küll pisike, aga see-eest nummi. Hiljem taban end aeg-ajalt vasaku käe suunas kõõritamas. Tavaliselt on seal näha selja tagant lähenev liiklus. Enam mitte.
Turus sõidame kõigepealt kahe liftiga. See on meelelahutus inimestele, kes ei taha pakkidega ratast trepist üles-alla tassida. Lifti juures on järjekord. Koos meiega mahub kummalgi korral peale ainult üks proua kohvriga. Erinevad prouad on.
Edasi läheme Naapolisse. Napoli restoran. Kõht on kangesti tühjaks läinud selle rongisõiduga. Paistab päike, mängib vaikne džäss, lehed hõljuvad tuules, liiklus möödub peaaegu hääletult, sest aeglaselt. Nagu puhkus. Ports on suur ja tummine, kõike ei jaksa ära süüa. Ma ei jaksa enam nii palju süüa kui vanasti. Või peaks ütlema „siis, kui ma noor olin“? Ja kas peaks selle pärast muretsema?
Hiljem on jõe ääres kena promenaad söögikohtadega, aga siis on meil kõhud juba ebameeldivalt täis.
Kui linn lõpeb, õitsevad teeservas ussikeel ja naat, kostab talvikest. Mõned tõusud on siia ehitatud ja kohe on ka tuul vastu. Saarestikku viib muljetavaldav sild, mille taustaks on sätitud valged pilvetupsud.
Waudevillas saab rõdult vaadata lendavaid liblikaid ja vägevaid kõrvenõgeseid. Maja taga elavad kaks musträstast, keegi kirjurähn, salu-lehelind, väike-lehelind ja eemal kägu.
Vändatud 29 km, neist 5 Tallinnas ja 4 Helsingis.
Praamil on Margit, Tarmo ja Oskar, nagu lubatud. Endiselt pole Tallink suutnud paigaldada moodsaid rattahoidikuid, vaid kasutab neid kõige ebafunktsionaalsemaid. Hommikusöök kahe kohviga. Alustan Satu Rämö krimisarja neljanda osaga ja lasen end vaimus transportida Islandile. Krimkad sobivad ju eelkõige keeleõppeks.
Helsingis veendume, et äärmiselt meeldiv on sõita rattaga mööda rattataristut. Kalle pidur teeb sellist häält nagu oleks tal elevant tagataskus, mispeale jalakäijad ja kaasratturid teelt kõrvale hüppavad.
Raudtee Helsingi ja Turu vahel on remondis. Need, kes asendusbussi kasutada ei soovi, peavad sõitma Toijalasse ja seal viie minutiga ümber istuma. Esimese rongi uks rabab mu rattapeegli ja viskab selle rongi alla. Määh. Peegel oli küll pisike, aga see-eest nummi. Hiljem taban end aeg-ajalt vasaku käe suunas kõõritamas. Tavaliselt on seal näha selja tagant lähenev liiklus. Enam mitte.
Turus sõidame kõigepealt kahe liftiga. See on meelelahutus inimestele, kes ei taha pakkidega ratast trepist üles-alla tassida. Lifti juures on järjekord. Koos meiega mahub kummalgi korral peale ainult üks proua kohvriga. Erinevad prouad on.
Edasi läheme Naapolisse. Napoli restoran. Kõht on kangesti tühjaks läinud selle rongisõiduga. Paistab päike, mängib vaikne džäss, lehed hõljuvad tuules, liiklus möödub peaaegu hääletult, sest aeglaselt. Nagu puhkus. Ports on suur ja tummine, kõike ei jaksa ära süüa. Ma ei jaksa enam nii palju süüa kui vanasti. Või peaks ütlema „siis, kui ma noor olin“? Ja kas peaks selle pärast muretsema?
Hiljem on jõe ääres kena promenaad söögikohtadega, aga siis on meil kõhud juba ebameeldivalt täis.
Kui linn lõpeb, õitsevad teeservas ussikeel ja naat, kostab talvikest. Mõned tõusud on siia ehitatud ja kohe on ka tuul vastu. Saarestikku viib muljetavaldav sild, mille taustaks on sätitud valged pilvetupsud.
Waudevillas saab rõdult vaadata lendavaid liblikaid ja vägevaid kõrvenõgeseid. Maja taga elavad kaks musträstast, keegi kirjurähn, salu-lehelind, väike-lehelind ja eemal kägu.
Vändatud 29 km, neist 5 Tallinnas ja 4 Helsingis.
Lisa kommentaar