3. rattapäev

Päevavalges osutub Buon Ma Thout olema laiade bulvarite ja suurte parkidega linn. Pargid ja muu on täis punaseid loosungeid. Äärelinna poole on teed laiendatud ja ettejäänud majadest pisut ära kaksatud. Allesjäänud osas käib elu häirimatult edasi, hoolimata uuest näritud fassaadist.
Külades tulevad lapsed pühapäevakoolist. Kirikuid on palju näha, kuigi ainult ca 20% rahvastikust on kristlased. Valdavalt katoliiklased, aga meie autojuht on protestant.
Sõidame ca 40 km linnast välja, läbi kautšukiistanduste. Mäe otsas saame rattad taas kätte ja esialgu kulgeb tee allamäge. Täna on tunduvalt vähem maju ja rohkem rohelist. Aga kuna on pühapäev, siis on kõik kuhugi liikvel. St liiklust on palju. Vastutulev liiklus on seejuures tunduvalt ebasõbralikum kui selja tagant tulev. Eriti vastikud on bussid, millega kohtumise vältimiseks tasub teepeenrale sõita. Asi näib käivat nii, et möödasõitjal on eesõigus, st vastutulija annab talle teed. Mööduja vaatab samas, et ta eesliikujat ära ei lömastaks, sest kellelgi ei ole siin silmi selja taga. Iseenesest täitsa mõistlik süsteem.
Esimene peatus on minu käiguvahetaja remontimiseks, mis on otsustanud hakata iseseisvat elu elama. Külli sätib ennast võrkkiike, putkapidaja teeb kohvi ja autojuht hakib meile papaiat. Täna peaks olema pikk sõit, mida samas katkestavad ohtrad peatused, küll kohvijoomiseks ja suhkruroomahla jaoks ja niisama vahtimiseks. Ühes peatuses närime põõsaste küljest natuke pipart.
Lõuna saateks võib jälgida kohalike söögikombeid. Kõik praht ja söögijäätmed lendavad laua alla. Seal on küll ka prügikast, aga ega keegi eriti ei sihi. Seltskonna lahkudes jääb järgi korralik läbu.
Tänasel teel on tõuse umbes sama palju kui laskumisi. Eriti mõnus on lauge tasandik õhtu eel. Päike on vajunud romantiliselt madalale ja kogu õhk lõhnab viiruki järele. Kuniks tekib silohais... Ja pärast seda naeratavad tee ääres laialt kaks politseinikku. Oleme igal pool väga populaarsed, hellotamise järgi saab aru, kui kaugel Külli parasjagu on. Laste hüüetest olen ka juba aru saanud, kuidas on "välismaalane" vietnami keeles (ja selle unustanud). Ja meie ei tohi öelda "neeger"...
Teatud vanuses noormehed jätavad kohtlase mulje, ilmselt sellepärast, et vahivad meid ilma igasuguse emotsioonivirvenduseta. Naisinimesed olenemata vanusest on sõbralikud. Kohalike jaoks on selline puhkus täielik müstika ja meie giid veendunud, et kõik läänlased teevad puhkuseks taolisi harjutusi. Ta ei kujuta ette, et meil on ka valdava enamuse jaoks puhkus võrdne ranna ja/või alkoholi + valju muusikaga. Aga jah, Aasias on inimesel oma igapäevaste toimetustega piisavalt tegemist, et ei pea vahepeal vatist välja ronima, veendumaks, et ikka elus ollakse.
Sõidame täitsa pimedani, tänase päeva rattadistants jääb kuhugi 85 km kanti.
Pleikusse jõuame pimedas. See on väga suur linn.
Hotellis on meie tuba seitsmendal korrusel, hiiglasliku vannitoa ja seekord lausa mullivanniga. Ja saab jälle šampooni sisse vehkida. Ei tea, kas peaks õppuste tarvis saapaviksi ka võtma? See on sellises mugavas pisikeses topsikus :)
Läheme koos Vinhi ja Huaniga sööma. Menüü on tavapärane, st sedasama komplekti oleme juba vähemalt kolm korda söönud, nii hommikusöögiks, lõunaks kui ka õhtusöögiks: hakkliha ja paljude roheliste lehtedega supp, omlett, paljude luudega angerjaline, aedviljad ja hunnik riisi. Kusjuures, isegi omletti on vabalt võimalik pulkadega süüa. Tänaseks uuenduseks on miskid pisikesed kummipallid tökatiga. Külli proovib ja sülitab välja. Meie giidi esitluses ei ole kohalik söök küll mingi suurem asi...