alla-alla-üles-üles-üles

Saame ühe saiamüüjaga kaubale ja ta paneb meile mingeid lehti, suhkrut ja veel mingit pudi saia vahele. Maandume oma saagiga kohvimajas, kus saame suure lähkri head vietnami kohvi. Nämm :)
Toome hotellist kotid ja pargime ennast tänavanurgale. Ei lähegi palju aega, kui saabub džiip, millest ronib välja poiss paberiga. Poisi nimi on Vinh ja tema on meie giid. Sõidame reisiputkasse, proovime kiivreid ja saame kätte oma rongipiletid. Piletid on varustatud hulga hoiatustega, et mitte kellelegi ei tohi mitte midagi lisaks maksta ja mingil juhul ei tohi nõustuda kupeed vahetama.
Sõidame roosikasvuhoonete vahelt pisut linnast välja ja siis istutatakse meid rataste selga. Juht Huan džiibiga sõidab omas tempos. Esimesed viis kilomeetrit töötavad ainult parema käe sõrmed. Loodetavasti peavad pidurid ikka kuus päeva vastu. Tee on käänuline, liiklust õnneks vähe. Asfaldiauke ka. Vaated Dalati ümbrusele on just nii lummavad kui kahe aasta tagusest käigust meelde on jäänud. Edasi hakkavad külad ja teeme mõned peatused.
Esimene on rohutirtse kasvatav majapidamine. Tirtsud on värviliste plastmasskaante all ajalehtede vahel ja siristavad. Neid manustatakse õlis praetult ja tšillikastmega. Maitseb nagu pisut kõrbenud vorstinahk. Küllile putukasöömine ei meeldi.
Järgmises peatuskohas aetakse sara all riisist puskarit. Kõigepealt seisab riis kolm päeva ja fermenteerub. Siis tehakse katlale tuli alla, kütteks kohviubade koored. Suitsutoru läheb aknast välja, teeb tiiru tiigi alt läbi ja mahajahtumise käigus tekkinud vedelik soliseb rõõmsalt kannu. See ongi riisiviin. Maitseb pisut nagu viski, jutu järgi peaks olema 60 kraadi. Päris niipalju vist ikka ei ole. Joome kohvi peale.
Siis tehakse tiir siidifarmis, kus siidiussid kookonites tukuvad ja naised masinate taga hämaras miskit teevad.
Lõpuks ronime kuhugi kose alla ja templisse ja siis antakse süüa. Sai ja pasteet ja kurk ja tomat ja puuviljad.
Pärime Vinhi elu järele. Tal on seitse õde-venda, kes kõik on kohvifarmerid. Perekond vaatab tema peale pisut viltu, sest ükski normaalse mõistusega inimene ju ei väsita ennast mõttetult rattaga sõites ja kaljusid mööda turnides. Aga Vinh on uudishimulik ja tahab teada teiste riikide kohta. Lisaks on Vinh juba 26-aastane, aga naist pole veel võtnud. Tüdruksõber tal on, aga teda ei kavatse ta vanematele enne näidata, kui abiellumisplaan kindel. Vinh oli pere lastest ainus, kelle vanemad keskkooli ja pärast seda ülikooli saatsid. Seega on Vinh alates 15. eluaastast elanud Dalatis, mitte kodukülas. Ülikoolis õppis Vinh inglise keelt, keeleõpetaja kaudu sai tuttavaks ka oma tulevase bossiga. Reisifirmal on kaks omanikku, üks ameeriklane ja üks vietnamlane. Välismaalasel ei ole nimelt võimalik ilma kohalikuta äri ajada.
Laste koolitamine on Vietnamis kallis lõbu. Kogu haridus on tasuline alates algkoolist. Mida edasi, seda kallimaks. Vaesematel peredel on võimalus riigilt abi küsida, aga seda ei taheta teha. Põhimõtteliselt on tasuline ka meditsiin, sest kui ei maksa, siis eriti ei ravita. Säh sulle sotsialismi.
Vinhi isa sõdis Lõuna-Vietnami armees, sai sõjas kaks korda haavata, kops lasti läbi ja astus miinile. Aga jäi ellu. Parteisse teda nüüd muidugi ei võeta. Partei on üldse mingi eliitseltskond, tavatalupoeg sinna juba ei trügi. Üldiselt ei luba Vinhi firma palju poliitikast rääkida.
Pärast lõunat on tee lauge ja jahe mäestlaskumise tuul seega kadunud. Külades on suurem kontsentratsioon maju, inimesi ja liiklust, millega tuleb üritada ühes rütmis tiksuda. Majade ees kuivatatakse kohviube.
10 km enne Phu Soni kuru algab pikk ja pidev tõus. Külli, sinder, läheb auto peale. Majade ja hello-karjuvate laste asemele tekivad tee äärde taas vaated. Kurult alla on 30 minutit kihutamist ritsikasirinase metsa vahel. Kiirus on tunduvalt suurem kui hommikul, kuigi päris tööta pidurit ka jätta ei saa, muidu on oht kas teelt välja sõita või põkkuda liiklusega.
Oleme 75 km tänasest 150-kilomeetrisest trassist läbinud rattaga. Teine jupp kulgeb autos, sest esiteks hakkab pimedaks minema, teiseks muutub tee suht kehvaks. Roomame aeglaselt edasi, ümberringi ebakorrapärase kujuga mäed, puud ja kohv. Taevas läheb lillamaks ja mägedest saavad lõpuks ainult kontuurid.
Sihtkohaks on Laki järve ääres Lak Resort. Hõimurahva traditsiooni ahviva longhouse'i asemel on firma paigutanud meid tuppa. Väga luks, vanniga ja rõdu otse järve. Koos meiega siseneb tuppa roosa geko. Panen pihta šampooni. Ette on nähtud trahv rätiku liiga mustaks tegemise eest.
Longhouse ehk pikkmaja on muidu vaiadele ehitatud elamine, mis koosneb ühest suurest toast ja kui ruumi puudu tuleb, ehitatakse maja järjest otsast pikemaks.
Rikkaliku õhtusöögi saatel keskusteleme püüdlikult, kuniks Vinh tüdruksõbra ameti järele küsimise peale teatab, et tal hakkab sellele mõeldes pea valutama ja äkki räägiks sellest hiljem. Arvame, et ta ei saanud küsimusest aru. Kohalik ülikooliharidus ei muuda inglise keelt oluliselt võrreldes Aasia keskmisega, mille järgi mitmust ja olevikust erinevaid ajavorme ei kasutata. Aasia aktsendiga hääldus muidugi pealekauba.
Õues kisavad tsikaadid.
Järves elavad väidetavalt kiire ujumisega kaanid, kes ennast meeleldi inimeste külge kinni imevad.
Uinumise saateks hakkab vannitoast mingit krooksumist kostma.