Päikesetõusud lähevad järjest ilusamaks.
Saame kumbki pool omletti ja ilmselt selle kompensatsiooniks terve korvitäie saia.
Liigume bussiputka ette ja turistide kaitsepühak on meile niipalju armuline olnud, et satume kohalike bussi. Ainult kaks valget on veel lisaks meile, kes korjatakse peale poolelt teelt tagasi keerates. Ju unustati.
Tagasi põhja poole läbi tuttavaks vaatepildiks saanud külade ja roheluse. Kuigi küladest hakkas juba vaikselt kõrini saama, läheb see kohe üle, kui tee hakkab lennujaama poole minema.
Igatahes peab tunnistama, et nähtud maastik oli Põhja-Laoses tunduvalt rabavam kui lõunas.
Keerame esimest korda senise kolme Paksesse jõudmise jooksul ka linna sisse. Tukijuht ei tea ei küsitud hotelli ega selle läheduses paiknevat poodlemiskeskust. Paneb meid maha suvalises kohas ja tahab hirmus palju raha saada. Olen nõus maksma kaks korda niipalju kui kohalikud maksid, sest sõitsime ka mõnevõrra rohkem. Kempleme pisut, lõpetuseks surub juht mul naerdes kätt ja jääb saaduga rahule.
Majutume ja longime linna peale. Viimane päev on nagu ikka, nähtud ette poodlemiseks. Aga poodidega on siin kehvasti. Õnneks leidub raamatupood, kus on päris korralik valik raamatuid Laose kohta ja kus aktsepteeritakse kaardimakseid. Hotelli kõrval on vastastikku kaks jalgpalle ja punaseid sirbi ja vasaraga särke müüvat poodi ja siis on see hiigel-kaubanduskeskus, kust turumüüjad on odavamale pinnale kolinud. Alumisel korrusel müüakse pisut riideid. Tahan lao seelikut, olen selleks otstarbeks isegi rahamasinat külastanud. Neiud teatavad, et täna nad küll seelikut valmis ei õmble. Hmh, ja mis ma selle kangaga siis peale peaksin hakkama? Lahkume vasakule ära ja otsime parem süüa. Kohalike plastmasstoolidega kohad ei tundu ahvatlevad, viimaks leiame Itaalia ja Tai toite pakkuva restorani, kuhu on kogunenud veel valgeid. Saame sealt ka kohvi ja riisipotte ja kuna raha on üle, siis läheme võtame siiski seelikukangast.
Jõe ääres ilmneb olema ka suveniiripood, aga see on kinni, mis kinni. Võime imetella läbi klaasi.
Jõe peal on restoran, kus palju laudu ja tassitakse toole laiali. Saab beerlaod. Kui väike paat mööda sõidab, õõtsub kogu olemine pisut. Siis sõidab mööda miskine kaarhall ja ei ole aru saada, mis küsimuses see asi vee peal seisab.
Õhtusel ajal sigineb järjest enam valgeid tänavatele. Osad otsivad poode. Kuigi, tuleb tunnistada et maalt lahkumise mängu on siin siiski lihtsam mängida kui Dien Bien Phus. Pakse on läbisõidulinn, kas põhjast Wat Phu ja nelja tuhande saareni või siis Laosest-Taisse või Taist Laosesse.
Kuna üle tee asuv aiarestoran on täis, siis läheme hindude juurde. Värske naan ja paneer butter masala, nämm. Indialased juba oskavad süüa teha.
Liigume bussiputka ette ja turistide kaitsepühak on meile niipalju armuline olnud, et satume kohalike bussi. Ainult kaks valget on veel lisaks meile, kes korjatakse peale poolelt teelt tagasi keerates. Ju unustati.
Tagasi põhja poole läbi tuttavaks vaatepildiks saanud külade ja roheluse. Kuigi küladest hakkas juba vaikselt kõrini saama, läheb see kohe üle, kui tee hakkab lennujaama poole minema.
Igatahes peab tunnistama, et nähtud maastik oli Põhja-Laoses tunduvalt rabavam kui lõunas.
Keerame esimest korda senise kolme Paksesse jõudmise jooksul ka linna sisse. Tukijuht ei tea ei küsitud hotelli ega selle läheduses paiknevat poodlemiskeskust. Paneb meid maha suvalises kohas ja tahab hirmus palju raha saada. Olen nõus maksma kaks korda niipalju kui kohalikud maksid, sest sõitsime ka mõnevõrra rohkem. Kempleme pisut, lõpetuseks surub juht mul naerdes kätt ja jääb saaduga rahule.
Majutume ja longime linna peale. Viimane päev on nagu ikka, nähtud ette poodlemiseks. Aga poodidega on siin kehvasti. Õnneks leidub raamatupood, kus on päris korralik valik raamatuid Laose kohta ja kus aktsepteeritakse kaardimakseid. Hotelli kõrval on vastastikku kaks jalgpalle ja punaseid sirbi ja vasaraga särke müüvat poodi ja siis on see hiigel-kaubanduskeskus, kust turumüüjad on odavamale pinnale kolinud. Alumisel korrusel müüakse pisut riideid. Tahan lao seelikut, olen selleks otstarbeks isegi rahamasinat külastanud. Neiud teatavad, et täna nad küll seelikut valmis ei õmble. Hmh, ja mis ma selle kangaga siis peale peaksin hakkama? Lahkume vasakule ära ja otsime parem süüa. Kohalike plastmasstoolidega kohad ei tundu ahvatlevad, viimaks leiame Itaalia ja Tai toite pakkuva restorani, kuhu on kogunenud veel valgeid. Saame sealt ka kohvi ja riisipotte ja kuna raha on üle, siis läheme võtame siiski seelikukangast.
Jõe ääres ilmneb olema ka suveniiripood, aga see on kinni, mis kinni. Võime imetella läbi klaasi.
Jõe peal on restoran, kus palju laudu ja tassitakse toole laiali. Saab beerlaod. Kui väike paat mööda sõidab, õõtsub kogu olemine pisut. Siis sõidab mööda miskine kaarhall ja ei ole aru saada, mis küsimuses see asi vee peal seisab.
Õhtusel ajal sigineb järjest enam valgeid tänavatele. Osad otsivad poode. Kuigi, tuleb tunnistada et maalt lahkumise mängu on siin siiski lihtsam mängida kui Dien Bien Phus. Pakse on läbisõidulinn, kas põhjast Wat Phu ja nelja tuhande saareni või siis Laosest-Taisse või Taist Laosesse.
Kuna üle tee asuv aiarestoran on täis, siis läheme hindude juurde. Värske naan ja paneer butter masala, nämm. Indialased juba oskavad süüa teha.
Lisa kommentaar