Kella kaheksa paiku paigaldatakse piroogi meid koos kahe jalgratta ja
paadimehega.
Paadimees on hotellimehe noorem vend. Piroog on oma
sügavuse kohta üllatavalt kitsas, tekitades tunde nagu läheks pinaliga
merele. Päike tõuseb taas sudusse, aga kui oma kiired korraks siiski
pilve seest välja pistab, sillerdab jõgi nii nagu lendaks vee kohal
helendavad liblikad. Paadi lendupeletatud linnuparv moodustab taeva
taustal kujundeid, näiteks Apenniini poolsaare.
Tunnike pläristamist ja oleme allavoolu asuva varemehunniku lähistel. Wat Tomo või Um Tomo või Houaytomo või Oum Muang. Heal varemel mitu nime. 10. sajand. Pühendatud arvatavasti Rudranile, Shiva kaaslasele, ustava armastuse sümbolina.
Kõrge vee puhul saab paat randuda otse varemete juures, praegu peame aga pisut jõe kõrvalharu mööda kulgema. Saame rattad kaasa, tarime need läbi liiva, turnime üle silla ja murrame läbi peenramaa külla just uue templi vastas. Tänav keerab mõne aja pärast paremale, vesi läheb otse, seega keeran kitsale rajale, mis viib võsa vahele. Kostab lehmakelli. Veidi aja pärast on raja kõrval näha poorsetest kividest müürijäänust. Pargime rattad, astuda tuleb ettevaatlikult, et mitte lömastada punase-mustakirjuid mardikaid ja mitte sattuda sipelgarajale. Džunglihääled ja hämarus kõrgete puude jämedate tüvede vahel lasevad ennast maadeavastajana tunda, kuni saabub mees piletitega. Oleme sisenenud tagauksest. Pärast raha kasseerimist võtab piletimüüja särgi seljast ja asub suure luuaga lehti hunnikusse kraapima. Aga kuhu mardikad ja sipelgad siis elama lähevad?
Otsime mukhalingat, aga ei leia. Jutu järgi pidi olema üks habemega linga. Selle asemel on kamp liblikaid. Tegemist on kahtlemata tunduvalt atmosfäärilisema kohaga kui Wat Phu, kuigi katkiste kivide mõttes on vaatamist vähem.
Paati tagasi. Hommikune lainesäbru on kadunud, jõgi näeb välja laisk ja unine. Diil näeb ette meid järgmisena panna maha Don Dengil ehk Champasaki vastas jões asuval saarel. Saab sõita külavahel, kus elu kulgevat täpselt nii nagu 100 aastat tagasi, ja ujuda.
Pikalt ja laialt kulgevat liivast randa naudivad vaid vesipühvlid. Kohalikud on kusagil varju all. Pistame nina rannast välja sinise kahheliga basseini, lamamistoolide ja varjulise terassiga restorani juures. Hästi elasid nad siin sada aastat tagasi.
Hotelli territooriumilt väljas, näitab punane nool vasakule, kollane ja roheline paremale. Võtame punase. Rada läheb läbi küla, mis näeb välja enam-vähem nagu kõik seninähtud külad kivikatuste, raadio ja satelliidiga. On tempel, milles joigub üksik munk. Külade vahel kõrbenud riisipõllud ja vesipühvlid. Ja väga teretulnud ja varju pakkuv bambusevõsa. Põikame ka metsatempli juurde, kus varju all kolm kullatud buddhakuju ja stuupad siin-seal puude vahel. Pooleteist tunni ja kõrbenud näo järel oleme alguses tagasi.
Vastaskaldalt stardib paat samal ajal kui vette ronime. Vool on tugev, vees on hea.
Siis lõuna ja õlu ja arbuus ja fruitshake. Üle jõe kostab templitrumm. Raamatu vahel on millegipärast hulk surnud kihulasi.
Tunnike pläristamist ja oleme allavoolu asuva varemehunniku lähistel. Wat Tomo või Um Tomo või Houaytomo või Oum Muang. Heal varemel mitu nime. 10. sajand. Pühendatud arvatavasti Rudranile, Shiva kaaslasele, ustava armastuse sümbolina.
Kõrge vee puhul saab paat randuda otse varemete juures, praegu peame aga pisut jõe kõrvalharu mööda kulgema. Saame rattad kaasa, tarime need läbi liiva, turnime üle silla ja murrame läbi peenramaa külla just uue templi vastas. Tänav keerab mõne aja pärast paremale, vesi läheb otse, seega keeran kitsale rajale, mis viib võsa vahele. Kostab lehmakelli. Veidi aja pärast on raja kõrval näha poorsetest kividest müürijäänust. Pargime rattad, astuda tuleb ettevaatlikult, et mitte lömastada punase-mustakirjuid mardikaid ja mitte sattuda sipelgarajale. Džunglihääled ja hämarus kõrgete puude jämedate tüvede vahel lasevad ennast maadeavastajana tunda, kuni saabub mees piletitega. Oleme sisenenud tagauksest. Pärast raha kasseerimist võtab piletimüüja särgi seljast ja asub suure luuaga lehti hunnikusse kraapima. Aga kuhu mardikad ja sipelgad siis elama lähevad?
Otsime mukhalingat, aga ei leia. Jutu järgi pidi olema üks habemega linga. Selle asemel on kamp liblikaid. Tegemist on kahtlemata tunduvalt atmosfäärilisema kohaga kui Wat Phu, kuigi katkiste kivide mõttes on vaatamist vähem.
Paati tagasi. Hommikune lainesäbru on kadunud, jõgi näeb välja laisk ja unine. Diil näeb ette meid järgmisena panna maha Don Dengil ehk Champasaki vastas jões asuval saarel. Saab sõita külavahel, kus elu kulgevat täpselt nii nagu 100 aastat tagasi, ja ujuda.
Pikalt ja laialt kulgevat liivast randa naudivad vaid vesipühvlid. Kohalikud on kusagil varju all. Pistame nina rannast välja sinise kahheliga basseini, lamamistoolide ja varjulise terassiga restorani juures. Hästi elasid nad siin sada aastat tagasi.
Hotelli territooriumilt väljas, näitab punane nool vasakule, kollane ja roheline paremale. Võtame punase. Rada läheb läbi küla, mis näeb välja enam-vähem nagu kõik seninähtud külad kivikatuste, raadio ja satelliidiga. On tempel, milles joigub üksik munk. Külade vahel kõrbenud riisipõllud ja vesipühvlid. Ja väga teretulnud ja varju pakkuv bambusevõsa. Põikame ka metsatempli juurde, kus varju all kolm kullatud buddhakuju ja stuupad siin-seal puude vahel. Pooleteist tunni ja kõrbenud näo järel oleme alguses tagasi.
Vastaskaldalt stardib paat samal ajal kui vette ronime. Vool on tugev, vees on hea.
Siis lõuna ja õlu ja arbuus ja fruitshake. Üle jõe kostab templitrumm. Raamatu vahel on millegipärast hulk surnud kihulasi.
habemega linga?! vuih. Grete, on Feb 16, 2011 at 09:29PM:P nipitiri, on Feb 26, 2011 at 08:43PM
Lisa kommentaar