Uniselt hotellimehelt saame teada, et tuk-tukki bussijaama on lootust saada talaati elik turu juurest. Nii on.
Stardime hommikusse koos munkadega.
Bussijaamas kohtume eileõhtuse rõõmsa söögikohamehega, kes ka Paksesse sõidab. Kell 7 väljub buss küll, aga mitte ekspress, vaid aeglane. Ekspress väljub kaks tundi hiljem ja sõidab kaks tundi vähem, mis teeb põhimõtteliselt sama välja, miska läheme peale. Selgub, et buss on kõige aeglasem üldse. Ei saa aru, kas viga on bussis või juhis, igatahes venime kiirusega üks kilomeeter kolme minuti jooksul. Ma sõidan jalgrattaga ka kiiremini. Külades tulevad peale inimesed, kel pole kuhugi kiiret, pakivad bussi märgates alles asju.
Otsustame Sekongis väljuda. Püüan ennast häälestada bussi aegluse peale pahandava Külli lainele, kuigi tuleb tunnistada, et mulle on päris ükskama mis kell me Paksesse jõuame. Või mis päeval. Ümberringi käiv sebimine on pigem väga ämjuuzing. Olen vist "laostunud".
Sekongis sööme pirukat, joome kohvi ja loeme tunnikese raamatut. Grant Evansi lühike Laose ajalugu on hea lugemine, saab teada igasugu huvitavaid fakte. Näiteks pole ma varem mõelnud, kustkohast tuleb sõna "falang", või et 19. sajandi Prantsusmaa ja Laose maapiirkondades oli kultuuriliselt, keeleliselt ja administratiivselt täiesti võrreldav olukord. Või kuidas revolutsiooniline võrdsus-vabadus-vendlus ideoloogia koostöös kolonialismiga pidi paratamatult kaasa tooma rassismi.
Tuleb vip-buss, kus on hoopis teistmoodi inimesed. Korralikumalt riides, heledama naha ja vähesemate pampudega. Tuleb ka magamisbuss, valik on lai. Buss stardib pool kümme ja juba 10:15 möödume oma eelmisest bussist. Pärast põllumajandusest räsitud maastikku oleme Pakses pool üks.
Champasaki songtao on just väljunud ja rohkem neid täna ei minevat. Sellest bussijaamast mitte. Sõidame tuk-tukiga uue turu juurde, kust üsna kohe stardib songtao meie ja kahe naisega. Kohati tolmab kõvasti teeremondi tõttu, juht paneb tagumise avause ette augulise lina, mis peaks meid hullema eest kaitsma. Maksab sama palju kui tukisõit Pakses.
Kuna me ei tea, kuhu täpselt minna tahame (täpsemalt öeldes ei saa ma juhi küsimusest aru ja ütlengi seda talle perfektses lao keeles), paneb ta meid maha külalistemaja ees, mille omanikku ilmselt tunneb. Peremees on rõõmus, näitab tuba, mis avaneb terassil olevasse restorani, ja naerab kogu aeg. Terassi all on Mekong, lai nagu Saadjärv. Pole ime, et prantslastel oli raske uskuda, et seda mööda ei saa Hiinasse purjetada.
Ilma konditsioneeri kasutamiseta maksab tuba 70 000 kippi, pisut alla 10 dollari. Palav, ei viitsi rohkem ringi käia, ja olemas on kõik vajalik, seega jääme paigale. Laseme ennast veega üle, tellime süüa ja õlut. Laose elu on kõvasti edenenud viimastel aastatel, kui poole päevaga on võimalik jõuda Attapeust Champasakki.
Paar valget loevad terassil raamatut, jõe kaldal kastetakse peenraid, kusagil saetakse midagi, kirevad kuked - täielik idüll. Üks piroog ujub vasakult paremale. Täiuslikult on ühendatud külaelu puhkaja laisklemisega. On saabunud staadium, kus mitte karvavõrdki ei sega terassi pisut räämas ja viltune lagi, ämblikuvõrgud vannitoas ja dušš vetsupoti kohal. Samas, ilma eelneva jupita poleks see pooltki nii suur nauding kui praegu. Lisaks oli see kindel viis sakslane lõplikult maha raputada.
Oleme puhkuse täielikult ära teeninud.
Lebotoolis istudes jääb rõdupiire täpselt teise kalda või siis pigem järve keskel oleva saare rannariba kohale, nii et kõik on ühtlaselt sinine. Pardid taevas ja pilved vees.
Mixed fruit shake tuuakse lugemistooli. Lae peal jalutab geko. Või lae all?
"Ma tahan olla kaelast saati vees..."
Külla sisenedes on nähtud interneti silti. Läheme õhtupoole seda otsima ja vantsime paar kilomeetrit, kuni läheb täitsa pimedaks ja tee lõpeb kooliga. Luusime ümber kooli, kedagi ei paista. Peaks olema muidu teenus avatud kaheksast kaheksani. Kell on kolmveerand seitse. Hakkame just ära minema, kui keegi pimedusest küsivalt "internet?" hüüab. Internetimees oli dušši all ja imestab, miks me pimedas tuleme.
Ühendus on aeglane, ümberringi röögivad tsikaadid, seintel vahivad gekod.
Lõpetuseks istume teel silma jäänud itaalia aiarestoranis, joome veini, espressot ja sööme apfelstruudlit.
Bussijaamas kohtume eileõhtuse rõõmsa söögikohamehega, kes ka Paksesse sõidab. Kell 7 väljub buss küll, aga mitte ekspress, vaid aeglane. Ekspress väljub kaks tundi hiljem ja sõidab kaks tundi vähem, mis teeb põhimõtteliselt sama välja, miska läheme peale. Selgub, et buss on kõige aeglasem üldse. Ei saa aru, kas viga on bussis või juhis, igatahes venime kiirusega üks kilomeeter kolme minuti jooksul. Ma sõidan jalgrattaga ka kiiremini. Külades tulevad peale inimesed, kel pole kuhugi kiiret, pakivad bussi märgates alles asju.
Otsustame Sekongis väljuda. Püüan ennast häälestada bussi aegluse peale pahandava Külli lainele, kuigi tuleb tunnistada, et mulle on päris ükskama mis kell me Paksesse jõuame. Või mis päeval. Ümberringi käiv sebimine on pigem väga ämjuuzing. Olen vist "laostunud".
Sekongis sööme pirukat, joome kohvi ja loeme tunnikese raamatut. Grant Evansi lühike Laose ajalugu on hea lugemine, saab teada igasugu huvitavaid fakte. Näiteks pole ma varem mõelnud, kustkohast tuleb sõna "falang", või et 19. sajandi Prantsusmaa ja Laose maapiirkondades oli kultuuriliselt, keeleliselt ja administratiivselt täiesti võrreldav olukord. Või kuidas revolutsiooniline võrdsus-vabadus-vendlus ideoloogia koostöös kolonialismiga pidi paratamatult kaasa tooma rassismi.
Tuleb vip-buss, kus on hoopis teistmoodi inimesed. Korralikumalt riides, heledama naha ja vähesemate pampudega. Tuleb ka magamisbuss, valik on lai. Buss stardib pool kümme ja juba 10:15 möödume oma eelmisest bussist. Pärast põllumajandusest räsitud maastikku oleme Pakses pool üks.
Champasaki songtao on just väljunud ja rohkem neid täna ei minevat. Sellest bussijaamast mitte. Sõidame tuk-tukiga uue turu juurde, kust üsna kohe stardib songtao meie ja kahe naisega. Kohati tolmab kõvasti teeremondi tõttu, juht paneb tagumise avause ette augulise lina, mis peaks meid hullema eest kaitsma. Maksab sama palju kui tukisõit Pakses.
Kuna me ei tea, kuhu täpselt minna tahame (täpsemalt öeldes ei saa ma juhi küsimusest aru ja ütlengi seda talle perfektses lao keeles), paneb ta meid maha külalistemaja ees, mille omanikku ilmselt tunneb. Peremees on rõõmus, näitab tuba, mis avaneb terassil olevasse restorani, ja naerab kogu aeg. Terassi all on Mekong, lai nagu Saadjärv. Pole ime, et prantslastel oli raske uskuda, et seda mööda ei saa Hiinasse purjetada.
Ilma konditsioneeri kasutamiseta maksab tuba 70 000 kippi, pisut alla 10 dollari. Palav, ei viitsi rohkem ringi käia, ja olemas on kõik vajalik, seega jääme paigale. Laseme ennast veega üle, tellime süüa ja õlut. Laose elu on kõvasti edenenud viimastel aastatel, kui poole päevaga on võimalik jõuda Attapeust Champasakki.
Paar valget loevad terassil raamatut, jõe kaldal kastetakse peenraid, kusagil saetakse midagi, kirevad kuked - täielik idüll. Üks piroog ujub vasakult paremale. Täiuslikult on ühendatud külaelu puhkaja laisklemisega. On saabunud staadium, kus mitte karvavõrdki ei sega terassi pisut räämas ja viltune lagi, ämblikuvõrgud vannitoas ja dušš vetsupoti kohal. Samas, ilma eelneva jupita poleks see pooltki nii suur nauding kui praegu. Lisaks oli see kindel viis sakslane lõplikult maha raputada.
Oleme puhkuse täielikult ära teeninud.
Lebotoolis istudes jääb rõdupiire täpselt teise kalda või siis pigem järve keskel oleva saare rannariba kohale, nii et kõik on ühtlaselt sinine. Pardid taevas ja pilved vees.
Mixed fruit shake tuuakse lugemistooli. Lae peal jalutab geko. Või lae all?
"Ma tahan olla kaelast saati vees..."
Külla sisenedes on nähtud interneti silti. Läheme õhtupoole seda otsima ja vantsime paar kilomeetrit, kuni läheb täitsa pimedaks ja tee lõpeb kooliga. Luusime ümber kooli, kedagi ei paista. Peaks olema muidu teenus avatud kaheksast kaheksani. Kell on kolmveerand seitse. Hakkame just ära minema, kui keegi pimedusest küsivalt "internet?" hüüab. Internetimees oli dušši all ja imestab, miks me pimedas tuleme.
Ühendus on aeglane, ümberringi röögivad tsikaadid, seintel vahivad gekod.
Lõpetuseks istume teel silma jäänud itaalia aiarestoranis, joome veini, espressot ja sööme apfelstruudlit.
Lisa kommentaar