Pirita jõe org

Esiteks on see looduskaunis koht, teiseks on vaja välja selgitada, mis on kolmnurkses alas ja kolmandaks ütleb kaart, et Pirita sisaldab rabalaadset maastikku.

Marsruut viib esiti läbi inimtühja sadama, kus saab sõita risti-rästi, ilma et sellest mingit tüli sünniks. Koda-nimeliste putkade juures on õues istuv naine ja toas trussikutes mees. Putkad sobivad kindlasti hästi karantiiniks. Tühi Reidi tee läheb üle hõreda liiklusega Pirita teeks, kus on mõned maskeeritud inimesed, kõik tarastatud mänguväljakud ja soodsad tuuleolud. Imestame, kas prantslasi kukub nii harva Tallinna lahte, et neile peab mälestusmärgi ehitama. Hiljem internet selgitab, et Charles Leroux oli ameeriklasest õhupallisõitja ja langevarjuhüppaja, kes käis 1889. aastal Euroopas oma oskusi demonstreerimas. Saksamaal ja Venemaal läks tal paremini, Tallinn pidi olema viimane esinemispaik. Külaskäik olevat hoolimata selle kurvast lõpust tugevdanud mitme Eesti nooruki soovi saada õhusõitjaks. Leroux on maetud eile külastatud Kopli kalmistule, mis nõukogude ajal maatasa tehti, et rajada sinna tantsuplats ja õllepaviljon.

Kontroll-käik Pirita Selverisse näitab, et Pirita inimesed on maskimeelsemad kui Kopli inimesed.

Pirita jõega kohtume kõrgel kaldapealsel. Meie oleme üleval ja jõgi on all. Sillerdab ilusti siniselt. Jõge pidi kajakivad inimesed, servades käib usin kalapüük.

Luusime ringi Kose suvemõisas, mis uhkel krundil jõe kaldal turvafirma valvsa pilgu all laguneb. Kas see ka Scheelidele kuulus, see pole päris kindel, kindlasti aga kuulus see alates 18. sajandi lõpust Kochidele. Samuti kuulus see NKVD-le, kes seal Viktor Kingisepa poja Sergei juhtimisel inimesi piinas ja tappis. Veidi aega kuulus see ka hiljem kohale jõudnud Saksa okupatsioonivägedele, kelle hobused laibad üles leidsid. Pärast tuli nõukogude armee tagasi ja võttis maja jälle omale. Erastamisaegse tohuvabohu järel kuulub mõis natuke sellele ja teisele. Katus on uus ja pea kõiki välispindu on väärindanud kohalikud 21. sajandi vabakutselised kunstnikud. Maja tagant on hea vaade jõele ja mööda kulgevale karantiinipidajate rongkäigule. Mõisa juurest jäävad meid saatma Ukraina lipu värvides matkarajamärgid.

Ilmuvad nähtavale nii Pirita kloostri varemed kui ka teletorn. Osad silmad peavad kogu aeg olema kuklas, et mitte sportlase alla jääda.

Kolmnurga sees on park, tenniseväljakud, teismelised ja lintidesse mähitud mänguväljak. Sealsamas lähedal on Pätsu-nimeline vabaõhukool, mille ees ei tohi peatuda. Kooli asutas Punane Rist president Pätsi initsiatiivil 1938. aastal nõrga tervisega laste jaoks. Nõukogude ajal õppisid seal tuberkuloosihaiged. Vabas õhus kedagi ei ole. Õppetöö on peatatud kuni 1. maini.

Teispool rippsilda on Botaanikaaia lukus värav ja Kloostrimetsa soo nime kandev metsatukk. Soo kloostri taga metsas. Läbime õpperaja, õpime kõik ära. Paar soos leiduvat inimest tõmbub raja serva ja leevendab seda käitumist häbelikult teretades. Soo asemel on tänaseks küll turbaaukudega mustika-kõdusoomännik. Silt ütleb, et inimtegevus on sood tugevalt kahjustanud. Korjame laudtee alt ära longeropurgi. Vähim, mis me teha saame. Paras aeg tarbida Selverist saadud saiakesed ja kodus keedetud tee.

Tagasi jõesuudme suunas kulgeme läbi Metsakalmistu ja mööda üles-alla võnkuvat rada jõe ääres. Kloostri taga on jões kaks saart. Ühel elavad inimesed. Pirita sadamast leiame Brasiilia piraadilaeva.

Pildistame läbi tarade kirikut ja Kalaranna kaevandust.