Umbusi raba

Teisel pool raba paistab kaardil veider lage laik keset metsa. Vaja on välja selgitada, mis see on.

Kui üles tõuseme, on kuu alles suures kõrges. Linnud laulavad, lumi on maas. Patjala küla tee kõrval põllul seisab keegi. Kas see on kits, mõtleme meie. Kas see on auto, mõtleb kits. Jookseb auto tagant üle tee.

Jätame auto turbamaardla tõkkepuu juurde ja siseneme sisenemiskeeluga alasse. Siin vabastatakse süsinikdioksiidi. Vasakult sööstab üle tee kolm kitse. Ja siis järgmised kolm. Ja siis jänes.

Maardla taga algab pärisraba. Laukaid on heldelt. Maa on valge ja sammal jääs. Kuulda on sookurgi ja näha laululuikesid, kes paarikaupa üle pea lendavad. Päike tõuseb. Laugastelt tõuseb väiksemaid linde, kes Kalle jaoks on kõik pardid. Sihime risti läbi raba. Tunne on nagu sumpaks põlvini lumes. Poolel teel ületame rabasaare, millel kasvab hämar mets ja maa seest immitseb vett. Teisel pool saart laukad jätkuvad. Raba lõpus on sammaldunud, salapärane ja lompidega mets.

Lage ala on heinamaa, mille keskel kõrgub kunagine linnamägi. Madisemägi. Mäel on torn. Sööme ära kõik, mis kaasa sai tassitud. Vaatame, kuidas metsmesilased rohu sees askeldavad. Kui püsti tõuseme, kalibreerib üks oranžide sääristega tüüp keset mäge kompassi. Telgib mäe serva taga, Pikknurme metskonna väsinud maja kõrval. Tuli mööda Kirna matkarada.

Tagasi läheme raba kahe osa keskelt, kus on hägune ja lirtsuv rada. Keegi on õhupalli mändide külge mässinud. Jobu. Harutame lahti ja võtame kaasa.

(Kodus õnnestub välja selgitada, et õhupall on pärit Harku ilmateenistusest, kes iga päev ühe palli õhku laseb. Kokku neid ei korjata. Süsteem ongi selline, et jäävad metsa vedelema. Varem lennutas palli üles inimene, alates 6. märtsis sel aastal laseb prügi taevasse automaatsondeerimisjaam.)

(Veel hiljem viib juhtumisi pildile jäänud seljakott meid veidi käänulist rada pidi selle jälile, et metskonnamaja juures telkis Heiki.)