ikka linnas

Hommikul siirdume emaga esimese asjana riidepoodi. Andrus passib. Veedame tund aega lastes ennast igalt poolt mõõta, lapates katalooge ja näppides kangaid. Muuhulgas tegelen tööstusspionaažiga, käies kleidimoodi pildistamas vastaspoe aknalt. Homme proov. Edasi toetame veel jõuliselt Vietnami majandust ja laekume lõuna ajaks pampudega koormatult hotelli. Ühes poes selgub, et on sõbrapäev, sest soovitakse head valentinipaeva. Nad jõuavad ka kõiki pühasid tähistada. Poeneiu arvab, et talle sama soovimine ei ole asjakohane, kuna puudub boifrend.
Sebime muuhulgas ka omavoliliselt tuuri My Son'i, hind sama mis hotelliski taheti - auto 25 dollarit kogu kamba peale. Kella kuuese stardisoovi peale ajab tegelane korraks silmad suureks, aga leiab siis kohe, et see on väga hea aeg, et vältida rahvamasse. Nupukas mees.
Lõunat otsustame süüa hotelli kõrval, tekitades peaaegu kakluse kahe vastastikku asuva restorani neiude vahel. Võitluses puust toolid versus plastmasstoolid jääb peale esimene võistkond. Söök on poole odavam kui linna keskel ja vähemalt sama hea. Ananassi ja teed saab kauba peale.
Küsime hotellis lubatud jalgrattaid ja traumeerime hotellineidu sellega, et meil homseks juba matk tellitud ja seda mitte hotelli kaudu. Neiu tõotab, et meid ollakse valmis orbiidile viima ka alates kella viiest. Naiste värk. Teatame kahjurõõmsalt, et eile siin nii ei arvatud ja pole midagi enam parata. Lisame õli tulle infoga, et ka bussipiletid Nha Trangi on olemas hotelli kaasabita. Tahame ainult tasuta jalgrattaid. Laseme endale siiski kaela määrida massaaži kella seitsmeks. Müügitaktika on ebatavaliselt agressiivne, kui ma poleks juba eile kavatsenud seda massaaži proovida, siis saadaks neiu kuu peale.
Saame jalgrattad, põlved lõua all, aga pole väga hullu. Kõigepealt toome ära minu draakoniga püksid. Seekord oleme mõlemad õmblejaga nendega väga rahul. Üldiselt on õmblejad siin üldse kõigega väga rahul, mida valge inimene endale selga paneb.
Sõidame linnast välja ranna suunas. Tee kulgeb villade vahel jõe kaldal. Kui püksid-seelikud asenduvad ujumisriietega, oleme kindad, et suund on õige. Mere ääres on kõva tuul ja vahune laine. Kinnisvaraarendus on täies hoos, ehitamisel Novotel'i hotell. Ehk siis kohas, kus kolmnurkmütsiga mees täna lehmi edasi ajab, peesitavad paari aasta pärast valged turistid. Tagasiteel põikame riisipõldude vahele riisi istutavaid naisi pildistama, kes siis enam üldse ei taha maaliliselt koogutada, vaid tõusevad kõik vaatama, mida me seal nende jalgrataste juures teeme. Võibolla kardavad, et vehime nende sussid sisse, mis igaühel ilusti rattakorvi jäetud.
Linnas külastame seina sees pilu, kust raha antakse ja siis ema kannul kõiki neid poode, kust ta on eelmisel päeval endale riideid tellinud. Jeerum, neid pole mitte vähe. Kuidas ta kõik need meeles peab, jääb mulle mõistatuseks. Turu juures on tihe trügimine ja üks tädi suudab oma rattaga mulle kampsunivarrukasse kinni jääda ja sinna augu rebida. Ja tellin endale veel ühe kleidi...
Hotellis tagasi, murrab massaažipersonal ennast kohe uksest sisse, kuigi kell pole kaugeltki veel seitse. Esmalt on segadus tubadega, sest kusagil ei suuda keegi aru saada, kes kellega kus toas on. Igatahes saame mõlemad ülekeremassaaži, kuigi mina tahtsin ainult õlgade ja selja oma. Jalgade mudimine tekitab hirmsasti kõdi ja näo oleks ka vabalt võinud vahele jätta. Nüüd olen ilusti Johnssoni beebiõliga sisse määritud.
Pärast õhtusööki ostame veel mõned riided ja nakatame ka Andruse.
Täna juba teist korda raha otsas. Hästi see ei lõpe.