proloog

Kõigepealt hakkas auto plõksuma (luksuma?). Plõksumise teemadel nuputades suutsin hädavaevu vältida otsasõitu mustale kassile. Too jäigi pikalt ehmatusest keset teed aru pidama. Loodetavasti ohutuma liiklemise teemadel.
Toyota hädaabiliin ei osanud plõksumisega suurt midagi peale hakata. Tuvastasime koos, et ei suuna- ega ohutuled ei ole sees. Pidin ikka eriti blondi mulje jätma, sest see toimus isegi veel enne seda, kui selgus, et mul pole aimugi, kas mu autol on signalisatsioon ja kui on, siis mis on selle nimi. Viimaks leidus aknal kleeps, mille kohaselt signalisatsioon on ja tema nimi on Defa. Meeldiv tutvuda. Teise käega toppisin samal ajal gloobust autosse. Selleks ajaks kui mehhaanik kohale jõudis, oli plõksumine lõppenud. Laiutasime auto juures koos käsi ja lahkusime sõpradena.
On lootust, et 1888 autoabi saab 19ndal veebruaril taas külastada Tartu mnt 2 parklat.

Hommikuse Regio-postkontor-Photopoint tiiru pidas auto siiski vaguralt vastu. Sakslaste postipandud statiiv ei olnud kohale jõudnud (german system...), mis tähendas Photopointist ühe nigeriku üksjala kaasahaaramist. Irooniline on, et Regio sõbralike inimeste kontor asub nii maja välispinnal kui ka majajuhis täiesti tähistamata paigas.

Nüüd veel vaja pakkida.