Mingi aeg jäi generaator vait ja isegi kukki ei olnud tükk aega kuulda.
Edasi kisasid kuked vahelduva eduga. Ühel neist oli eriti jube hääl.
Pimedas
stardime jälle templi suunas ja uitame seal kuni suure valgeni.
Millegipärast ei tule silme ette pilti minevikust, ruttavatest munkadest
ja palveränduritest, isegi mitte Pol Poti sõduritest, vaid visioon
tulevikust, kus ringi saalib karjade kaupa fotokatega turiste, teede
äärde on veetud nöörid ja lõvide seksikatele tagumikkudele pandud sildid
"do not sit".
Kui kohalikud tööle tulevad, ronime alla.
Hommikusöögiks riis ja grill-liha.
Mäest allaminek on kiire. Oleme ära teeninud õllepeatuse, milleks Sokhom leiab väga viisaka koha. Lauad on puust.
Kui mäest alla jõudsime, kuulas John autos päris lahedat kohalikku räppi. Edasi pakub ta muusikavalikust kambodža varianti Macarenast ja lambadast. Sobib ümbritsevasse maastikku pisut paremini kui eelmise päeva pensionäride laupäevase tantsuõhtu töötlused Jason Donovanist, Freddie Mercuryst ja Elvis Presleyst. Rõõm on siiski üürike - Jason Donovan strikes back...
Äkki kostab mingi veider hääl. Kui seisma jääme ja ukse avame, näeme tühja tagumist kummi. Ikka täitsa tühi kohe. Sokhom ja John asuvad kummi vahetama, turistid pohhuistlikult pildistama. Päike on päris kuum, leian õnneks ruutmeetri varju tee ääres ja sätin ennast sinna istuma. Mõne aja pärast liigub vari võssa ja pean just aru, kas on turvaline talle sinna järele ronida, kui kumm saab vahetatud.
Pärast seda kui metsapõletamise lõkked jõuavad juba otsapidi tee peale, saab põletamispiirkond otsa ja mets on vahelduseks täitsa roheline.
Järgmises külas parandame kummi ehk siis kleebitakse sellele paik peale. Senikaua istun tolmus ja pildistan möödasõitvaid koolitüdrukuid.
Öömajaks jõuame Siyongi-nimelisse külla. Seal on ainult üks guest house. Põrand ja seinad paistavad läbi, dušš on sama süsteemiga, mis eelmiseski kohas, ainult et juba tunduvalt vähem romantiline. Pererahvas täis nagu tarakanid, üks magab häirimatult poolikus elamises. Elektrit antakse õhtul kuuest kuni kümneni. Nii külas polegi varem olnud.
Pärast pesemist suundume Koh Ker'i. Tegemist kohaga, mis 10. sajandil sai 17 aastaks kuningas Jayavarman IV kapriisi ajel riigi pealinnaks. Ronime püramiiditempli otsa ja vaatame sealt, kuidas päike pilvedesse kaob. Arhitektuur meenutab maiasid.
Saan täis 600 pilti ja esimese mälumaardi. Paanikaosakond, pole ju veel kolmandik reisi läbi ja Angkor alles ees. Aga ainult 2 mälukaarti veel.
Õhtul kolib meie juurde nahkhiir ja üritab ühineda mandariinipiknikuga.
Kui kohalikud tööle tulevad, ronime alla.
Hommikusöögiks riis ja grill-liha.
Mäest allaminek on kiire. Oleme ära teeninud õllepeatuse, milleks Sokhom leiab väga viisaka koha. Lauad on puust.
Kui mäest alla jõudsime, kuulas John autos päris lahedat kohalikku räppi. Edasi pakub ta muusikavalikust kambodža varianti Macarenast ja lambadast. Sobib ümbritsevasse maastikku pisut paremini kui eelmise päeva pensionäride laupäevase tantsuõhtu töötlused Jason Donovanist, Freddie Mercuryst ja Elvis Presleyst. Rõõm on siiski üürike - Jason Donovan strikes back...
Äkki kostab mingi veider hääl. Kui seisma jääme ja ukse avame, näeme tühja tagumist kummi. Ikka täitsa tühi kohe. Sokhom ja John asuvad kummi vahetama, turistid pohhuistlikult pildistama. Päike on päris kuum, leian õnneks ruutmeetri varju tee ääres ja sätin ennast sinna istuma. Mõne aja pärast liigub vari võssa ja pean just aru, kas on turvaline talle sinna järele ronida, kui kumm saab vahetatud.
Pärast seda kui metsapõletamise lõkked jõuavad juba otsapidi tee peale, saab põletamispiirkond otsa ja mets on vahelduseks täitsa roheline.
Järgmises külas parandame kummi ehk siis kleebitakse sellele paik peale. Senikaua istun tolmus ja pildistan möödasõitvaid koolitüdrukuid.
Öömajaks jõuame Siyongi-nimelisse külla. Seal on ainult üks guest house. Põrand ja seinad paistavad läbi, dušš on sama süsteemiga, mis eelmiseski kohas, ainult et juba tunduvalt vähem romantiline. Pererahvas täis nagu tarakanid, üks magab häirimatult poolikus elamises. Elektrit antakse õhtul kuuest kuni kümneni. Nii külas polegi varem olnud.
Pärast pesemist suundume Koh Ker'i. Tegemist kohaga, mis 10. sajandil sai 17 aastaks kuningas Jayavarman IV kapriisi ajel riigi pealinnaks. Ronime püramiiditempli otsa ja vaatame sealt, kuidas päike pilvedesse kaob. Arhitektuur meenutab maiasid.
Saan täis 600 pilti ja esimese mälumaardi. Paanikaosakond, pole ju veel kolmandik reisi läbi ja Angkor alles ees. Aga ainult 2 mälukaarti veel.
Õhtul kolib meie juurde nahkhiir ja üritab ühineda mandariinipiknikuga.
Lisa kommentaar