Nagu eetrivaikusest võis järeldada, jõudis kott kohale.
Et kõik ausalt
ära rääkida, tuleb alustada hommikusöögist paksude kalade juures ja
paarist vastamata kõnest lennujaama. Keegi ei olnud muidugi kella 9ks
veel tööle jõudnud. Interneti andmetel oli koti asukoht kindlaks tehtud,
kuid kohalejõudmise kohta kinnitust polnud. Viimaks vastab lennujaam,
et kott olemas. Kaupleme ühe taksojuhi meid lennujaama viima, seal kotti
ootama ja siis edasi bussijaama, sama hinnaga, mis eelmisel päeval
lennujaamast hotellini.
Koti kättesaamine võtab ca pool tundi. Jõuan läbi Gatsbyst ühe peatüki ja taksojuhile selgitada meie sugulussuhteid. Kott saabub koos KLMi vabandustega, mille nad loodavad, et me vastu võtame. Vabandused kehtivad kuni 31.08.2008.
Esimene buss Khoratisse stardib juba 10 minuti pärast. Konditsioneer töötab täiega. Khoratis wc-st väljudes on reisikaaslased kuhugi kadunud ja mitu tegelast püüavad mind oma bussi meelitada. Avastan, et ma ei oska sõnagi kohalikku keelt, mul pole sentigi raha ega aimugi, kuhu minna tahan. Õnneks tuleb kahe bussi vahelt tüüp, kellel on infot rohkem kui mul ja kes vehib tühja bussiooteplatvormi suunas. Selge, buss on välja sõitnud, vudin sellele järgi ja sisenen sõidu pealt. Bussis täismaja. Kontrollile viipan tahapoole, ehk ta leiab sealt kusagilt kellegi käest pileti.
Ban Ta-Kos visatakse meid välja, bussipeatuses on trobikond motikatega kutte. Templi juures (12 km) öömaja ei olevat (hiljem selgub, et on ikka), küll aga on üks 3 km kaugusel. Kaupleme kutid järgmiseks päevaks meid templisse päikesetõusu vaatama viima. Ja ühtäkki istun seljakotiga mingi suvalise tegelase selja taga ja kihutan loojuva päikese valguses teadmata suunas. Ma pole kunagi varem motikaga sõitnud...
Jõuame ümmarguste hüttidega kohta, meenutab natuke Kruegeri parki. Hütt on viisakas, hüttide peremees ka, kohta inspekteerides peletame gekod laiali. Sõnagi inglise keelt pererahvas ei räägi. Ehk siis see on see osa Taist, mida Andrus kirjeldab nii: esmalt kaovad inglisekeelsed teeviidad, siis kaob inglise keele oskus ja inglisekeelsed menüüd ja siis on juba kadunud ka kõik valged turistid. Täpselt nii ongi.
Pärast sissekolimist etendame pererahvaga kana ja siga ning telefoni teel kutsutakse motikakutt meile etenduses kajastatud sööki tooma. Kiirtoit külast, kuhu maandusime. Õhtusöök möödub küünlavalgel ja tsikaadide kisa saatel. Väga lahe.
Koti kättesaamine võtab ca pool tundi. Jõuan läbi Gatsbyst ühe peatüki ja taksojuhile selgitada meie sugulussuhteid. Kott saabub koos KLMi vabandustega, mille nad loodavad, et me vastu võtame. Vabandused kehtivad kuni 31.08.2008.
Esimene buss Khoratisse stardib juba 10 minuti pärast. Konditsioneer töötab täiega. Khoratis wc-st väljudes on reisikaaslased kuhugi kadunud ja mitu tegelast püüavad mind oma bussi meelitada. Avastan, et ma ei oska sõnagi kohalikku keelt, mul pole sentigi raha ega aimugi, kuhu minna tahan. Õnneks tuleb kahe bussi vahelt tüüp, kellel on infot rohkem kui mul ja kes vehib tühja bussiooteplatvormi suunas. Selge, buss on välja sõitnud, vudin sellele järgi ja sisenen sõidu pealt. Bussis täismaja. Kontrollile viipan tahapoole, ehk ta leiab sealt kusagilt kellegi käest pileti.
Ban Ta-Kos visatakse meid välja, bussipeatuses on trobikond motikatega kutte. Templi juures (12 km) öömaja ei olevat (hiljem selgub, et on ikka), küll aga on üks 3 km kaugusel. Kaupleme kutid järgmiseks päevaks meid templisse päikesetõusu vaatama viima. Ja ühtäkki istun seljakotiga mingi suvalise tegelase selja taga ja kihutan loojuva päikese valguses teadmata suunas. Ma pole kunagi varem motikaga sõitnud...
Jõuame ümmarguste hüttidega kohta, meenutab natuke Kruegeri parki. Hütt on viisakas, hüttide peremees ka, kohta inspekteerides peletame gekod laiali. Sõnagi inglise keelt pererahvas ei räägi. Ehk siis see on see osa Taist, mida Andrus kirjeldab nii: esmalt kaovad inglisekeelsed teeviidad, siis kaob inglise keele oskus ja inglisekeelsed menüüd ja siis on juba kadunud ka kõik valged turistid. Täpselt nii ongi.
Pärast sissekolimist etendame pererahvaga kana ja siga ning telefoni teel kutsutakse motikakutt meile etenduses kajastatud sööki tooma. Kiirtoit külast, kuhu maandusime. Õhtusöök möödub küünlavalgel ja tsikaadide kisa saatel. Väga lahe.
Lisa kommentaar