Keset ööd läheb buss katki ja seda parandatakse kärarikkalt pimeduses.
Mistõttu jõuame Nha Trangi mõningase hilinemisega.
Tuleb välja, et
kõigele lisaks ei ole see ka selle firma buss, millega oma arust sõita
tahtsime. Meid pannakse maha bussifirma kontori ja hotelli ees, paar
tänavat eelmisest korrast eemal. Algatuseks lööb bussijuht pagasiluugiga
Andrusele pähe augu.
Pargime ennast hotelli fuajeesse ja käime duši all. Kasutan võimalust pesta pead ja hambaid. Ja paratamatult ka sealsamas kõrval rippuvaid riideid....
Järgneb hommikusöök ja Külli sünnipäeva tähistamine Vietnami vahuveiniga, mis reklaamib ennast välja šampanjana, aga mille kohta ka vulgaarne "šampus" oleks kompliment. Maitseb nagu käärinud moosivesi. Aga mingi promill on sees. Üritan ennast lõhki süüa, sest siis kui kogu bussirahvas keset ööd sõi, otsustasin mina und edasi vaadata.
Internetiputka tüdruk mäletab mind eelmisest korrast.
Hotelli dušš ei maksa midagi. Takso saabumine venib. Lõpuks saabub pisike roheline muna, kuhu napilt meie pambud ära mahuvad. Lennujaam on kaugel, läbi mägede ja mööda ranna-äärt.
Lend on edasi lükatud 12:50-lt kella kaheks. Saigonis peaks seega jääma lennujaama vahetamiseks ja registreerimiseks 3,5 tundi. Läbin poole Mekongi ajaloost, mis tekitab kange tahtmise näha Wat Phud, Khone koskesid ja Luang Prabangi.
Minu kott on reisi algusega võrreldes juurde võtnud kümme kilo, 7,5-lt 17,5-le, olles aga endiselt kõige kergem. Kolme peale kokku koguneb pool kilo ülekaalu.
Lennuki peale lastakse umbes pool kolm. Pacific Airlines paistab silma järskude kurvide, künkliku lennutee ja laperdavate tiibadega lennu poolest.
Saigonis on 35 kraadi sooja.
Andruse kott saabub pagasilindilt suure loiguga kõhul. Õnneks ei ole vedelik lähtunud koti sisemusest, vaid on mõne kena kaasreisija ja transameeste õnnestunud koostöö tulemus.
Veeretame ennast kodumaistest lendudest rahvusvahelistesse ja pargime lettide ette, kus tabloo järgi peaks toimuma check-in Bangkokki. Tegelikult ei toimu mitte midagi. Jõuan lühemaks viilida ühe küüne, kuniks hakkab midagi toimuma. Tormame esimesena võitlusse, sest meie piletid võivad mitte olla ülekinnitatud. Palun letitagusel neiul saata meie pagas kuni Tallinnani. Seda sihtpunkti otsitakse paksust kladest, siis küsib neiu, millisele lennuväljale me maandume. Pungitan silmi, seal ongi ainult üks... Pirita harbour, pakub neiu. Öömh, it's a sea port, for ships, üritan delikaatselt selgitada ja suruda seejuures maha naerupahvakut. Leiame siiski ka Ülemiste.
Saigoni lennuvälja kaubandussüsteem on üles ehitatud tüüpilise vietnami mudeli järgi: kõik poed müüvad samu asju. Alkohol, maiustused, suveniirid. Ühes leidub ka raamaturiiul kümnekonna vietnamikeelse, paari prantsusekeelse ja kahe inglisekeelse raamatuga. Hämmastav. Teeme panused Bangkokile ja saan kommikarbi toppida raamatu jaoks varuks jäetud kohta.
Ülejäänud dongid poetame korjanduskasti ja võtame viimase bia ba-ba-ba - 333 õlu.
19. veebruar
Bangkok Airways ja tai teenindajate kummardused ette ja taha. Lend tunduvalt sujuvam kui eelmine. Vietnamlased on ka enamuses toredad ja naeratavad kui neile otsa vaadata, aga leidub ka hämmastavalt palju tõelisi nõukogude mölakaid.
Bangkokis kohal, ründame raamatupoodi. Ja millegipärast juhtub nii, et ema ja Andrus rüüstavad seda kumbki kolme raamatu jagu, mina saan saagiks kuus. Muuhulgas kaks raamatut budismist, sest minu senised teadmised sel teemal piirduvad Martti Kalda ja Uku Masinguga. Teisel korrusel on veel üks raamatupood, mille minu tungival nõudmisel vahele jätame ja maandume hoopis baari, kust saab lahtist Singha õlut ja vaadata kohalikku seebikat. Teeme kokkuvõtteid ja üsna ühehäälselt saab eredaima reisielamuse tiitli Siyong. Isiklikud lemmikud veel lisaks sellele: Phanom Rung, ronimine Preah Vihearile, motikasõit Sambor Prei Kukki, Bayon, jalgrattaga Mekongi deltas ja mägedes turnimine Dalatis.
Kotikontrollist läbiminekuks paneb ema kõik käsipagasis olevad riided selga ja oma kandiku minu ülikonnakotti. Aga küsitakse ainult vedelike järele.
Kuna teeme Bangkokis check-inni suht hilja, istutatakse meid kõiki eraldi. Reisin kolmandas klassis, viimases reas, toiduvaagnate kõrval. Viimane asjaolu heastab mõnevõrra muid ebamugavusi. Minu tooli seljatugi ei liigu alla ja minu kõrval olevatel norralastel jälle üles. Nendel ei tööta lugemislambid, minu oma näitab see-eest norra onu kõhu peale. Kaeblen tooli üle pisut öösel, kui uni ära läheb, ja kena stjuuard läheb kuhugi uurima, kas selle tooliga on probleem. Minu arust on. Nii jääbki ja söön enda tagant kastist nii palju šokolaadi kui sisse mahub. Öö edenedes avab norra tädi korraks pea kohal oleva pagasilaeka ja minu raamatukott kukub eesistuvale naisele pähe. Teen näo, et ma ei ole intsidendiga seotud. Toitlustamise peaks KLM küll kusagilt sisse ostma.
Hommikusöögi karbile on nad kirjutanud, et tahavad oma teenindusega inimesi inspireerida. See on neil õnnestunud, nagu näha juuresolevast jutust. Muuhulgas on ka tsitaat "Alice imedemaast", mille autoriks on märgitud Alexis carrel. Hm, kui mina noor olin, siis oli see veel Lewis Carroll...
Amsterdamis sellist lendu pole, millega peaksime edasi minema. On kaks tundi hilisem. Hea õnne korral on see seesama, millega meie kotid Pirita sadamasse lähevad...
Amsterdamis on reisi kiireim internet.
Ka Amsterdamist väljuv lend jääb hiljaks, seega hilinevad 100% tagasilendudest.
Vahepealse kuu aja jooksul on KLM õppinud võileibu tegema.
Kõik kotid jõuavad kohale. Turvakontroll võtab Andruse rajalt maha ja lennujaamast lahkume seega igaüks ise suunas.
Pargime ennast hotelli fuajeesse ja käime duši all. Kasutan võimalust pesta pead ja hambaid. Ja paratamatult ka sealsamas kõrval rippuvaid riideid....
Järgneb hommikusöök ja Külli sünnipäeva tähistamine Vietnami vahuveiniga, mis reklaamib ennast välja šampanjana, aga mille kohta ka vulgaarne "šampus" oleks kompliment. Maitseb nagu käärinud moosivesi. Aga mingi promill on sees. Üritan ennast lõhki süüa, sest siis kui kogu bussirahvas keset ööd sõi, otsustasin mina und edasi vaadata.
Internetiputka tüdruk mäletab mind eelmisest korrast.
Hotelli dušš ei maksa midagi. Takso saabumine venib. Lõpuks saabub pisike roheline muna, kuhu napilt meie pambud ära mahuvad. Lennujaam on kaugel, läbi mägede ja mööda ranna-äärt.
Lend on edasi lükatud 12:50-lt kella kaheks. Saigonis peaks seega jääma lennujaama vahetamiseks ja registreerimiseks 3,5 tundi. Läbin poole Mekongi ajaloost, mis tekitab kange tahtmise näha Wat Phud, Khone koskesid ja Luang Prabangi.
Minu kott on reisi algusega võrreldes juurde võtnud kümme kilo, 7,5-lt 17,5-le, olles aga endiselt kõige kergem. Kolme peale kokku koguneb pool kilo ülekaalu.
Lennuki peale lastakse umbes pool kolm. Pacific Airlines paistab silma järskude kurvide, künkliku lennutee ja laperdavate tiibadega lennu poolest.
Saigonis on 35 kraadi sooja.
Andruse kott saabub pagasilindilt suure loiguga kõhul. Õnneks ei ole vedelik lähtunud koti sisemusest, vaid on mõne kena kaasreisija ja transameeste õnnestunud koostöö tulemus.
Veeretame ennast kodumaistest lendudest rahvusvahelistesse ja pargime lettide ette, kus tabloo järgi peaks toimuma check-in Bangkokki. Tegelikult ei toimu mitte midagi. Jõuan lühemaks viilida ühe küüne, kuniks hakkab midagi toimuma. Tormame esimesena võitlusse, sest meie piletid võivad mitte olla ülekinnitatud. Palun letitagusel neiul saata meie pagas kuni Tallinnani. Seda sihtpunkti otsitakse paksust kladest, siis küsib neiu, millisele lennuväljale me maandume. Pungitan silmi, seal ongi ainult üks... Pirita harbour, pakub neiu. Öömh, it's a sea port, for ships, üritan delikaatselt selgitada ja suruda seejuures maha naerupahvakut. Leiame siiski ka Ülemiste.
Saigoni lennuvälja kaubandussüsteem on üles ehitatud tüüpilise vietnami mudeli järgi: kõik poed müüvad samu asju. Alkohol, maiustused, suveniirid. Ühes leidub ka raamaturiiul kümnekonna vietnamikeelse, paari prantsusekeelse ja kahe inglisekeelse raamatuga. Hämmastav. Teeme panused Bangkokile ja saan kommikarbi toppida raamatu jaoks varuks jäetud kohta.
Ülejäänud dongid poetame korjanduskasti ja võtame viimase bia ba-ba-ba - 333 õlu.
19. veebruar
Bangkok Airways ja tai teenindajate kummardused ette ja taha. Lend tunduvalt sujuvam kui eelmine. Vietnamlased on ka enamuses toredad ja naeratavad kui neile otsa vaadata, aga leidub ka hämmastavalt palju tõelisi nõukogude mölakaid.
Bangkokis kohal, ründame raamatupoodi. Ja millegipärast juhtub nii, et ema ja Andrus rüüstavad seda kumbki kolme raamatu jagu, mina saan saagiks kuus. Muuhulgas kaks raamatut budismist, sest minu senised teadmised sel teemal piirduvad Martti Kalda ja Uku Masinguga. Teisel korrusel on veel üks raamatupood, mille minu tungival nõudmisel vahele jätame ja maandume hoopis baari, kust saab lahtist Singha õlut ja vaadata kohalikku seebikat. Teeme kokkuvõtteid ja üsna ühehäälselt saab eredaima reisielamuse tiitli Siyong. Isiklikud lemmikud veel lisaks sellele: Phanom Rung, ronimine Preah Vihearile, motikasõit Sambor Prei Kukki, Bayon, jalgrattaga Mekongi deltas ja mägedes turnimine Dalatis.
Kotikontrollist läbiminekuks paneb ema kõik käsipagasis olevad riided selga ja oma kandiku minu ülikonnakotti. Aga küsitakse ainult vedelike järele.
Kuna teeme Bangkokis check-inni suht hilja, istutatakse meid kõiki eraldi. Reisin kolmandas klassis, viimases reas, toiduvaagnate kõrval. Viimane asjaolu heastab mõnevõrra muid ebamugavusi. Minu tooli seljatugi ei liigu alla ja minu kõrval olevatel norralastel jälle üles. Nendel ei tööta lugemislambid, minu oma näitab see-eest norra onu kõhu peale. Kaeblen tooli üle pisut öösel, kui uni ära läheb, ja kena stjuuard läheb kuhugi uurima, kas selle tooliga on probleem. Minu arust on. Nii jääbki ja söön enda tagant kastist nii palju šokolaadi kui sisse mahub. Öö edenedes avab norra tädi korraks pea kohal oleva pagasilaeka ja minu raamatukott kukub eesistuvale naisele pähe. Teen näo, et ma ei ole intsidendiga seotud. Toitlustamise peaks KLM küll kusagilt sisse ostma.
Hommikusöögi karbile on nad kirjutanud, et tahavad oma teenindusega inimesi inspireerida. See on neil õnnestunud, nagu näha juuresolevast jutust. Muuhulgas on ka tsitaat "Alice imedemaast", mille autoriks on märgitud Alexis carrel. Hm, kui mina noor olin, siis oli see veel Lewis Carroll...
Amsterdamis sellist lendu pole, millega peaksime edasi minema. On kaks tundi hilisem. Hea õnne korral on see seesama, millega meie kotid Pirita sadamasse lähevad...
Amsterdamis on reisi kiireim internet.
Ka Amsterdamist väljuv lend jääb hiljaks, seega hilinevad 100% tagasilendudest.
Vahepealse kuu aja jooksul on KLM õppinud võileibu tegema.
Kõik kotid jõuavad kohale. Turvakontroll võtab Andruse rajalt maha ja lennujaamast lahkume seega igaüks ise suunas.
Lisa kommentaar