Rüütli-Agusalu

Unelaulu laulavad sookured ja käod.
Hommikul ajab tuul pilvi kuhja. Metsa suunas on sügis ja raba kohal suvi. Päikest ilmub pikapeale rohkem ja saab akupanga laadima panna. Kusagil lähedal on kogu aeg väike-lehelind.
Natuke kruusa, natuke maanteed, natuke eriti tigedate sääskedega varustatud niisket metsaalust. Täpselt kümme kilomeetrit pärast algust on tee ääres üllatus-lõkkekoht. Suur katusealune laud lõkkeasemega. Komplekti kuulub südamekujulise ukseavaga kemmerg, kus on isegi paberit. Prügi ei ole. Sobiv piknikuks.
Edasi mattub rada heina. Tuleb talluda punasel ristikul ja tulikatel. Ja seal rinnuni heinas tuleb vastu neiu suure seljakotiga. Matkaja! Vahetame rajainfot mõlemas suunas. Tema oleks pidanud praegu Portugalis olema, aga nüüd testib siin varustust ja oma jaksu. Kolmandat päeva Kauksist teel, plaanis viiepäevane retk. Maaülikool, loodusturismi eriala. Paistab, et mõlemad sisseastumiseks kaalukausil olevad koolid on rajale oma esindaja saatnud.
Teisel pool Alajõge on hein veel tihkem ja paslik oleks laulda: ütle, kus ma rada teha tohin, igal pool on noor ja õitsev hein. Jõuan välja neiu teadustatud piknikulaudadeni. GPS ütleb, et tegemist on Vaikla puhkekeskusega. Sildi järgi maksab pikniku pidamine 20 eurot. Ei tea, kas see sisaldab oma või asutuse toidupoolist, aga toast saab 8,50 eest pelmeene, kohvi ja kalja. Väga klanitud asutus, helesinised majad, muru ja jõgi.
Pärast teist lõunasööki suundub rada suurele ringile ümber Imatu järve. Saaks ka mööda rattarada otsem lõkkekohta lõigata, aga mul on uudishimu näha, miks rajameister sellise kaare tegi. Kui ratturid mujale suunatakse, on jalakäijate jaoks alati mõni üllatus varuks. Kahtlustan hirmsat võpsikut, aga jalutan hoopis helerohelise voodriga männimetsas mööda kriivasid üles-alla. Kriiva on mandriluide, liiv, mida tuul pärast jää taganemist vallideks kuhjas. Sõna tuleb venekeelsest sõnast ”küngas”. Lõhnab sookailu, kuivade okaste ja sooja suve järele. Istun tükk aega varbatuulutuseks keset õitsvaid pohli, vaatan päikese ja mändide koostöös tekkinud vöötkoodi. Peotäis metsvinte. Seda juppi oleks küll olnud kahju rajast välja lõigata.
Viimased kümme kilomeetrit on kruusateed, sellest osa vastikut lahtise killustikuga teed. Parmud. Kaart ütleb mind olevat käskkohas "Karjääri tee". Ma muidugi ei kavatse siin põrmugi karjääri teha, vaid lonkida lõkkekoha suunas.
Agusalu lõkkekoht on jupp maad rajalt eemal, Imatu järve lähedal. Olen siia sattunud ükskord talvisel ajal, kui käisin kriivasid kaemas. Kahtlustasin juba siis, et kaardile kandmata tutt-uuel lõkkekohal on mingi seos tol ajal veel saladuses peetud marsruudiga uue matkateega. Seega tean ka, et rada järveni on veidi märg. Saab varbad jälle märjaks. Juba auto järgi võis arvata, et kohal on kalamehed. Neid on kuulda, aga mitte näha. Veekoti saan täis ja pladistan tagasi. Kuigi vett on rajal ainult varvaste kastmise jagu, on püksisääred millegipärast kuni põlvini märjad.
Telki püstitades käin tükk aega ringi, et oma vigvamit mitte mõne sipelgate uru peale ehitada. Sipelgaid siin on. Nagu ka sääski. Lõpuõhtu. Sulnis istumine teetassi taga jääb paraku üürikeseks, sest saabuvad kihulased. Nende kõrval on sääsed lausa toredad. Levi on mikroskoopiliselt, pildid keelduvad blogisse minemast.
GPS ütleb 31,3 km.
Eelmine
Jõuga järved-Rüütli
Järgmine
Agusalu-Kauksi

Lisa kommentaar

Email again: