Öösel on üllatavalt soe. Äratus pool viis.
Lauri on ööga teinud mingist prahist lõkke, millel saab teevee kuumaks kütta.
Toogume bussipeatuses, aga ei midagi. Ilm on sompus, aga taevas dramaatiline.
Lõpuks ilmub üks buss, mis aga rõõmsalt mööda vuriseb, endal kiri otsaees "Ikke i trafikk". Mott on täiega maas. Kuna oleme otsusevõimetud, siis õnnestub ära oodata buss, mis saabub 6:40. Skoorime bukleti bussiaegadega, millest saab meie lähipäevade kõige hinnatum kirjandusteos.
Oleme ainsad reisijad. Bussijuht on käinud Eestis 90ndatel, teab sõnu "keskus" ja "sadam".
Enne Gryllefjordi on serpentiin, mida mööda meie bussijuhi kolleegid talvel mäest lumega allavarisevate kivide ja libeduse tõttu sõita ei julge. Bussi lõpp-peatus on Torskenis, siis tuleb ta sama teed tagasi. Juht pakub, et võime temaga Torskenisse kaasa sõita ja tagasiteel alles Gryllefjordis maha minna. Nii näeme rohkem. Mõttel tundub jumet olema. Mott tõuseb vaikselt lakke. Taevasse on tekkinud üksikud sinised augud, mille kaudu päike maastikule kukub.
Torskenis on indiaanlasepea-kujuline mägi. Lisaks näitab bussijuht meile Gryllefjordi lähedal telkimiskohta. Vabandab, et ligiduses käivad teetööd ja seega on seal pisut lärmi. Külas peaks toimuma mingid filmivõtted. Kui meil veab, võime Peeter Ristsoo filmikarjääri eeskujul pääseda taustatelkijateks.
Telkimiskoht on täisvarustusega. Olemas on paadisillaga pisike järv, kaks katusega piknikulauda (mille taga võivad sildi kohaselt istuda nii naised kui ka mehed - uniseks lauad), ahi koos grillsöe ja süütevedelikuga, prügikotid ja veega tualett. Vägev.
Kõigepealt hommiku-lõunasöök. Enne piirituse lisamist priimusesse tuleb veenduda, kas tuli on ikka kustunud. Vastasel korral võib tulemuseks olla paar flambeeritud müslibatooni ja seljakott. Leegimeri saab õnneks mõne sekundiga kontrolli alla vee ja medipacki koostöös. Lauri ei jõuagi reageerida. Tegutseb KTÜ - Köök Täis Üllatusi.
Telk üles ja turnime mööda fjordiäärt Gryllefjordi keskuse suunas, üritades mitte fjordi kukkuda. Enne vett tihe rohi, sammal ja kivid. Siin-seal vedelevad krabijalad ja teokarbid. Ka üks hiidnälkjas.
Külakeskuse poest saame uued tikud üleujutatute asemele. Nüüd on poeparkla autodest pungil, enne mahtus siin suur buss ringi keerama. Saabunud on ka hulk turiste-jääkarusid. Meil on kõik riided seljas, nemad patseerivad ringi lühikestes pükstes.
Sinine taevas on endiselt kaugel mere kohal ega tule kuidagi lähemale. Sealpool paistab maailma lõpp nagu bussijuht ütles. Ronime mööda kive sinnapoole. Maailma lõpus asuvaks kohvikuks on ettevalmistuseks igatahes käimas, on juba olemas lamamistool ja mikroahi. Kõik merest tulnud saak. Päris maailma lõppu ei pääse, kivid asenduvad järsu kaljuseinaga. Saab imetleda päikest, vahuseid lained ja eelmise sajandi kaljujoonistusi. Lauril on tunne, nagu oleks ta terve eilse päeva kükke teinud. Mõni kükitab kodus, tuleb hulga odavam.
Keerame tagasi ja teeme väikse uinaku samblal, loodetavasti mitte väga šokeerides kahte koeraga mööda jalutavat kohalikku. Nende tagasimineku ajaks olen juba uinunud.
Tagasiteel toome poest lõhet. Pärast õhtu-oodet jalutame Krõõbiga fjordi sisemaapoolsesse otsa. Lauri ronib kuhugi kõrgemale (kükid, kükid). Fjordi ots on paksult täis teokarpe, asustatuid ja mahajäetuid, sinised, mustad, lillad, pärlmutrised. Ma poleks uskunud, et Norra osutub kohaks, kus on võimalik taskud teokarpidest punni korjata. Proovin mitte liiga palju tigusid lömastada, igatahes veedame tunnikese märjal liival roomates nagu kaks autisti. Teokarbid ja merisiilikud vedelelevad ka maanteel ja samblas.
Lõhe osutub suitsutatuks. See ei sega meil seda grillil soojendamast, sest grill koos kogu varustusega on ju olemas. Laim ruulib.
Põlved on läinud korralikult siniseks. Aga vähemalt ei valuta enam.
Toogume bussipeatuses, aga ei midagi. Ilm on sompus, aga taevas dramaatiline.
Lõpuks ilmub üks buss, mis aga rõõmsalt mööda vuriseb, endal kiri otsaees "Ikke i trafikk". Mott on täiega maas. Kuna oleme otsusevõimetud, siis õnnestub ära oodata buss, mis saabub 6:40. Skoorime bukleti bussiaegadega, millest saab meie lähipäevade kõige hinnatum kirjandusteos.
Oleme ainsad reisijad. Bussijuht on käinud Eestis 90ndatel, teab sõnu "keskus" ja "sadam".
Enne Gryllefjordi on serpentiin, mida mööda meie bussijuhi kolleegid talvel mäest lumega allavarisevate kivide ja libeduse tõttu sõita ei julge. Bussi lõpp-peatus on Torskenis, siis tuleb ta sama teed tagasi. Juht pakub, et võime temaga Torskenisse kaasa sõita ja tagasiteel alles Gryllefjordis maha minna. Nii näeme rohkem. Mõttel tundub jumet olema. Mott tõuseb vaikselt lakke. Taevasse on tekkinud üksikud sinised augud, mille kaudu päike maastikule kukub.
Torskenis on indiaanlasepea-kujuline mägi. Lisaks näitab bussijuht meile Gryllefjordi lähedal telkimiskohta. Vabandab, et ligiduses käivad teetööd ja seega on seal pisut lärmi. Külas peaks toimuma mingid filmivõtted. Kui meil veab, võime Peeter Ristsoo filmikarjääri eeskujul pääseda taustatelkijateks.
Telkimiskoht on täisvarustusega. Olemas on paadisillaga pisike järv, kaks katusega piknikulauda (mille taga võivad sildi kohaselt istuda nii naised kui ka mehed - uniseks lauad), ahi koos grillsöe ja süütevedelikuga, prügikotid ja veega tualett. Vägev.
Kõigepealt hommiku-lõunasöök. Enne piirituse lisamist priimusesse tuleb veenduda, kas tuli on ikka kustunud. Vastasel korral võib tulemuseks olla paar flambeeritud müslibatooni ja seljakott. Leegimeri saab õnneks mõne sekundiga kontrolli alla vee ja medipacki koostöös. Lauri ei jõuagi reageerida. Tegutseb KTÜ - Köök Täis Üllatusi.
Telk üles ja turnime mööda fjordiäärt Gryllefjordi keskuse suunas, üritades mitte fjordi kukkuda. Enne vett tihe rohi, sammal ja kivid. Siin-seal vedelevad krabijalad ja teokarbid. Ka üks hiidnälkjas.
Külakeskuse poest saame uued tikud üleujutatute asemele. Nüüd on poeparkla autodest pungil, enne mahtus siin suur buss ringi keerama. Saabunud on ka hulk turiste-jääkarusid. Meil on kõik riided seljas, nemad patseerivad ringi lühikestes pükstes.
Sinine taevas on endiselt kaugel mere kohal ega tule kuidagi lähemale. Sealpool paistab maailma lõpp nagu bussijuht ütles. Ronime mööda kive sinnapoole. Maailma lõpus asuvaks kohvikuks on ettevalmistuseks igatahes käimas, on juba olemas lamamistool ja mikroahi. Kõik merest tulnud saak. Päris maailma lõppu ei pääse, kivid asenduvad järsu kaljuseinaga. Saab imetleda päikest, vahuseid lained ja eelmise sajandi kaljujoonistusi. Lauril on tunne, nagu oleks ta terve eilse päeva kükke teinud. Mõni kükitab kodus, tuleb hulga odavam.
Keerame tagasi ja teeme väikse uinaku samblal, loodetavasti mitte väga šokeerides kahte koeraga mööda jalutavat kohalikku. Nende tagasimineku ajaks olen juba uinunud.
Tagasiteel toome poest lõhet. Pärast õhtu-oodet jalutame Krõõbiga fjordi sisemaapoolsesse otsa. Lauri ronib kuhugi kõrgemale (kükid, kükid). Fjordi ots on paksult täis teokarpe, asustatuid ja mahajäetuid, sinised, mustad, lillad, pärlmutrised. Ma poleks uskunud, et Norra osutub kohaks, kus on võimalik taskud teokarpidest punni korjata. Proovin mitte liiga palju tigusid lömastada, igatahes veedame tunnikese märjal liival roomates nagu kaks autisti. Teokarbid ja merisiilikud vedelelevad ka maanteel ja samblas.
Lõhe osutub suitsutatuks. See ei sega meil seda grillil soojendamast, sest grill koos kogu varustusega on ju olemas. Laim ruulib.
Põlved on läinud korralikult siniseks. Aga vähemalt ei valuta enam.
Lisa kommentaar