Oleme jõudnud ühte kavalasse kohta.
Kavalasse jõudmine ei ole mingi lihtne metrooga
Pireausesse uhamine. Thessaloniki lennujaamast jõnksutab liinibuss terve tund
läbi kesklinna ummiku. Kahel pool kesklinna on silmatorkavalt iseloomutu
lõunamaa linn. Kui stardis olime ainsad maskeeritud inimesed, siis nüüd on
terve buss maske täis. Vaadates, kui palju kasutatakse linnapildis sõna
„Makedoonia“, pole midagi imestada, et tolle endise Jugoslaavia vabariigi nime
ümber nii kõva kähmlus käis.
Kaugliinide bussijaamas oskab iga kassa müüa piletit ühte kohta. Nagu kunagi Pärnu bussijaam. Olen ilmselt esimene inimene sel nädalal, kes kaardiga maksab. Müüja on sellegipoolest rõõmus, et välismaalased on tulnud.
Bussi ei tohi kohe minna. Tuleb oodata kambas ümber bussi õiget aega. Juht ootab bussis. Nähtamatu märguande peale sabatavad kõik pardale. Kreeka süsteem. Bussijaam asetseb hoones, mis koosneb hiiglaslikust kuplist.
Linn kaob kiirelt selja taha. Kollaseks kõrbenud rohi, üksikud puud, kaugemal hämus viirastuslikud künkad. Vasakul teeb loojuv päike valguse kleepuvoranžiks, paremal, seal kus on meri, on kõik sinine. Künkad tulevad lähemale ja kattuvad üleni puudega. Valgus tiheneb ja kella seitsmest ei näe läbi selle enam midagi.
Ühesõnaga Kavalas on pime. Longime hotellini ja saame entusiastliku vastuvõtu osaliseks. Entusiasmile lisaks on granaatõunamahl ja linna tutvustus. Ei tundu viisakas öelda, et tegelikult me tulime siia ainult magama. Sööme kuni elava muusikani, siis longime mööda vanalinna. Kalle tunneb poe ukse taga eksimatult ära mingi asja.
Kaugliinide bussijaamas oskab iga kassa müüa piletit ühte kohta. Nagu kunagi Pärnu bussijaam. Olen ilmselt esimene inimene sel nädalal, kes kaardiga maksab. Müüja on sellegipoolest rõõmus, et välismaalased on tulnud.
Bussi ei tohi kohe minna. Tuleb oodata kambas ümber bussi õiget aega. Juht ootab bussis. Nähtamatu märguande peale sabatavad kõik pardale. Kreeka süsteem. Bussijaam asetseb hoones, mis koosneb hiiglaslikust kuplist.
Linn kaob kiirelt selja taha. Kollaseks kõrbenud rohi, üksikud puud, kaugemal hämus viirastuslikud künkad. Vasakul teeb loojuv päike valguse kleepuvoranžiks, paremal, seal kus on meri, on kõik sinine. Künkad tulevad lähemale ja kattuvad üleni puudega. Valgus tiheneb ja kella seitsmest ei näe läbi selle enam midagi.
Ühesõnaga Kavalas on pime. Longime hotellini ja saame entusiastliku vastuvõtu osaliseks. Entusiasmile lisaks on granaatõunamahl ja linna tutvustus. Ei tundu viisakas öelda, et tegelikult me tulime siia ainult magama. Sööme kuni elava muusikani, siis longime mööda vanalinna. Kalle tunneb poe ukse taga eksimatult ära mingi asja.
Lisa kommentaar