korraks Norras

Norrakad lubavad, et vihma sajab ka homme, valgeks peaks mingil ajal siiski minema. Sobib. Ei ole vaja pead murda, kas minna hommikul kella kaheksase bussiga Ziasse või mitte.
Sõbratakso tuleb sedapuhku Püünsist ja lennujaamas on ette nähtud sundpoeskäik. Info tuleb väljas lugeda sellest, mis jäetakse ütlemata ehk kott läheb ainult Ryggesse (erineb Bryggest selle poolest, et asub Norras). Minu senine kogemus odavlennufirmadega piirdub EasyJeti pileti tagasimüümisega.
Kohad lennukis on vabad, mis pakub päris palju põnevaid momente. Lõpuks maandub minu kõrval naisterahvas, kes nügeldes ja rabistades hakkab kotist välja harutama hiigelsuurt telekat. Palju karjuvaid lapsi.
Ainus relv RyanAiri vastu on Marco Polo Reisid (mitte segamini ajada päikeseprillidega). Tal võttis kolm ja pool aastat, et jõuda Akkost Khubilai Khaani juurde Hiina. Mul võtab pool päeva, et jõuda Tallinnast Norra kaudu Kosile. Ja reisiblogi pidi tal kogu selle aja ootama. Väidetavalt oli Marco Polo kirjaoskamatu, kuigi kaupmehe poja kohta tundub see veider. Aga võibolla oli tal ainult funktsionaalne kirjaoskus.
Üle Norra jõekujuliste järvede maandume Oslo lähedasse külla. Võtan koti ja annan koti. Sundpoeskäik (mida paganat?). Ee, ostan raamatu. Lisaks sellele hunnikule, mis juba kodust sai kaasa võetud. Olen korra juba Kreekas elanud üle raamatute otsasaamise ja olnud sunnitud ostma kreekakeelsed kolm musketäri. Alternatiiv oli Nora Roberts. Järelejäänud kahe tunniga polegi midagi targemat teha, kui Marcoga õlut juua.
Jätkulennuk ei saabu õigeks ajaks, kahest tunnist saab neli. Soetan hiigelšokolaadi. Pagan, eesmärk toetada Kreeka, mitte Norra majandust.
Marco on jõudnud juba Pamiiri, aga mina passin ikka Rygges. Kohvikus on veidi rahu ja vaikust, kuniks saabub seltskond kisavate laste ja nende peale kisavate vanematega. Teine seltskond kisas värava juures. Millegipärast tundub, et eestikeelsed lapsed kisavad kõige kõvemini.
Lennu väljumisaeg lükkub tunni võrra tagasi, sest meie jaoks on kaaperdatud teine lennuk. Ja siis muudetakse väravat. Ju nad kedagi nende tähelepanuharjutustega maha tahavad jätta.
Lennukis on second hand turvateadaanne ja võimalus laiutada kolmel istmel. Suudan laiuda ainult kahele.

Lennujaam Kosil on kolm korda väiksem kui Tallinnas ja rahvast on seal kolm korda rohkem. Käib kõva sebimine. Oslost saabuvad pakid on peidetud nurga taha. Bussipeatuses räägitakse araabia keelt. Pime, tibutab.
Orienteerun Sonia hotellini. Lubatud rõdu pole näha, see-eest näitab uimane noormees põhjalikult, kuidas akent avada ja sulgeda. Tundub olema perebisnes.
Sonia saadab mind kohe sööma Dmitrise juurde, kuhu on just startinud ka paar prantslasi samast hotellist. Dmitris ootabki söögimaja uksel, käsi pikalt ees ja teab, et olen Eestist. Mina omakorda saan ainsana toas istuvat paari rõõmustada teatega, et nemad on Prantsusmaalt. On Kreekas umbes 38. korda. Äsja olid Nisyrosel ja seal on tore. Tore. Nisyrose kohta oligi kõige keerulisem infot leida.
Pruugin söögi tellimiseks kreeka keelt ja saan sellega paremini hakkama kui Vietnamis vietnami keelega.
Sonia tahab mind homme saata Hippokratese muuseumisse. Ma ei taha hästi minna.