Eile õhtusöögiotsingutel komistasin raamatupoele. Enne seda seal
kindlasti ei olnud. Poes oli lausa kaks Nisyrose kaarti, 1:35 000 ja
1:20 000 matkakaart. Äge.
Hommikul soetan praamipileti ööseks
(millegipärast nimetavad nad lolli järjekindlusega 4:30 väljuvat praami
hommikuseks) ja teen tavapärase tiiru pagari juurde.
Plaan on rentida motikas. Teen näo nagu ma poleks kaua sõitnud ja tahan seepärast kõigepealt proovida. Ei saa aru, kas Dimitris seda usub või mitte, igatahes viib ta läbi lühikursuse, teen mõned tiirud sadamas ja seejärel julgen ratta võtta. Ja tema julgeb seda mulle anda. Blanketti täites räägib jumalast ja usust, mille kirik on enda kontrolli alla võtnud, kuigi vahendajat pole vaja. Kõlab väga protestantlikult. Pole Nisyroselt pärit, seega on saare kohta palju lugenud ja kiidab kogu minu väljamõeldud marsruudi heaks. Ratta päevaks saab 10 euri eest ja kolme liitri bensiiniga peaks kogu saarele tiiru peale tegema.
Saarel on ainult üks bensujaam, poolel teel Mandrakist Palisse. Bensujaamamees topib paaki 6 liitrit, kontrollib õli ja katsub rehve. Korralik värk. Arendan kiirust kohati kuni 30 km/h ja olen enda üle kangesti uhke. Kus mujal ikka harjutada kui täiesti olematu liiklusega väikesaarel. Hääl on küll selline nagu sõidaks mootorsaega. Kogu teel Avlakisse tuleb vastu üks motikas ja üks auto ja üks motikas läheb mööda. Teepiirdeid muidugi ei kasutata. Kohaliku motikainimese tunneb ära kiivri puudumise järgi, turistid sõidavad kiivriga.
Nikias teen peatuse ja longin küla vahel. Maaliline mäeküljel rippuv küla. Inimesi pole näha, vulkaanimuuseumi ei leia üles. Leian see-eest kiriku. Alla Avlakisse läheb korralik serpentiin. Motikas sureb välja, mis ei sega alla veeremast, segab aga ühel vähestest sirgetest lõikudest edasi sõitmast. Käivitub siiski taas pärast mõningast jõuramist. Saan selgeks, et mäest alla sõites saab kas kütust kokku hoida ja kulutada pidurit või vastupidi.
Avlakis on mahajäetud sadam ja katkised majad. Lisaks viguri kujuga mustad kivid. Käin ujumas ja hea on, et otsustan siiski ujumiskostüümi selga panna, sest varsti ilmuvad kaks turisti, keda nägin ka Nikias. Kaovad peatselt. Päikeses mere ääres kivil istuda ja hiiglasuurt tuhksuhkruga sõõrikut süüa – see ongi puhkus. Või vähemalt üks variant sellest.
Üles tagasi, et minna Pachia Amose randa. Suudan viia liikumiskiiruse 40 kilomeetrini tunnis.
Liesi ranna lõpus on kaks paljast meest. Veider asja juures on see, et nad on saabunud kuue motikaga. Sealt edasi läheb rada aukude ja viirgudega seina alt läbi. Teisel pool on veel üks paljas mees. See teeb ikkagi kaks motikat per paljas mees.
Liiv on tume ja kogu maastik mõjub nagu kõrb. Koos merega. Ranna tagumises otsas on hipide suvelaager. Kaks hipit on näha, siis kaovad kuskile. Siis sõidab üks kajakiga, millele on taha ehitatud pagasnik, lahele ja jääb sinna ulpima. Käin ujumas ja vedelen niisama. Lõpuks otsustan olla usin ja pööran liival läbi sõna „kirjutama" araabia keeles. Rätile ronib ämblik ja asub tegema võimlemisharjutusi.
Päike vajub madalamale ja asutan tagasi minema. Valgus on parasjagu selline, kus maastik saab tagasi oma struktuuri ja iga vari on omanikust pikem.
Plaan on rentida motikas. Teen näo nagu ma poleks kaua sõitnud ja tahan seepärast kõigepealt proovida. Ei saa aru, kas Dimitris seda usub või mitte, igatahes viib ta läbi lühikursuse, teen mõned tiirud sadamas ja seejärel julgen ratta võtta. Ja tema julgeb seda mulle anda. Blanketti täites räägib jumalast ja usust, mille kirik on enda kontrolli alla võtnud, kuigi vahendajat pole vaja. Kõlab väga protestantlikult. Pole Nisyroselt pärit, seega on saare kohta palju lugenud ja kiidab kogu minu väljamõeldud marsruudi heaks. Ratta päevaks saab 10 euri eest ja kolme liitri bensiiniga peaks kogu saarele tiiru peale tegema.
Saarel on ainult üks bensujaam, poolel teel Mandrakist Palisse. Bensujaamamees topib paaki 6 liitrit, kontrollib õli ja katsub rehve. Korralik värk. Arendan kiirust kohati kuni 30 km/h ja olen enda üle kangesti uhke. Kus mujal ikka harjutada kui täiesti olematu liiklusega väikesaarel. Hääl on küll selline nagu sõidaks mootorsaega. Kogu teel Avlakisse tuleb vastu üks motikas ja üks auto ja üks motikas läheb mööda. Teepiirdeid muidugi ei kasutata. Kohaliku motikainimese tunneb ära kiivri puudumise järgi, turistid sõidavad kiivriga.
Nikias teen peatuse ja longin küla vahel. Maaliline mäeküljel rippuv küla. Inimesi pole näha, vulkaanimuuseumi ei leia üles. Leian see-eest kiriku. Alla Avlakisse läheb korralik serpentiin. Motikas sureb välja, mis ei sega alla veeremast, segab aga ühel vähestest sirgetest lõikudest edasi sõitmast. Käivitub siiski taas pärast mõningast jõuramist. Saan selgeks, et mäest alla sõites saab kas kütust kokku hoida ja kulutada pidurit või vastupidi.
Avlakis on mahajäetud sadam ja katkised majad. Lisaks viguri kujuga mustad kivid. Käin ujumas ja hea on, et otsustan siiski ujumiskostüümi selga panna, sest varsti ilmuvad kaks turisti, keda nägin ka Nikias. Kaovad peatselt. Päikeses mere ääres kivil istuda ja hiiglasuurt tuhksuhkruga sõõrikut süüa – see ongi puhkus. Või vähemalt üks variant sellest.
Üles tagasi, et minna Pachia Amose randa. Suudan viia liikumiskiiruse 40 kilomeetrini tunnis.
Liesi ranna lõpus on kaks paljast meest. Veider asja juures on see, et nad on saabunud kuue motikaga. Sealt edasi läheb rada aukude ja viirgudega seina alt läbi. Teisel pool on veel üks paljas mees. See teeb ikkagi kaks motikat per paljas mees.
Liiv on tume ja kogu maastik mõjub nagu kõrb. Koos merega. Ranna tagumises otsas on hipide suvelaager. Kaks hipit on näha, siis kaovad kuskile. Siis sõidab üks kajakiga, millele on taha ehitatud pagasnik, lahele ja jääb sinna ulpima. Käin ujumas ja vedelen niisama. Lõpuks otsustan olla usin ja pööran liival läbi sõna „kirjutama" araabia keeles. Rätile ronib ämblik ja asub tegema võimlemisharjutusi.
Päike vajub madalamale ja asutan tagasi minema. Valgus on parasjagu selline, kus maastik saab tagasi oma struktuuri ja iga vari on omanikust pikem.
Lisa kommentaar