Hommikutaevas idasuunas on roosa ja helesinine. Selleks ajaks kui küla
keskväljakule jõuan, on mäe otsa kinni jäänud lillade ja kollaste
laikudega pilv.
Leian lõhna järgi pagaritöökoja ja soetan mõned saiad.
Ühe neist manustan kohe hommikusöögina.
Saabuvad kõigepealt Iain ja Lyn, siis Anna ja Akseli. Kodust aetakse välja ka Olivia ja Denis, kes elavad Tilosel juba seitse aastat, aga kavasolevat rada pidi ei ole veel käinud. Originaalis pärit Inglismaalt. Bussi juhib Andreas ja paneb meid maha Püha Panteleimoni kloostri ees. Munki kloostris ei ela, st on ainult üks püha isa, kes koha korrasoleku järele valvab.
Rada keerleb ümber kloostri ja kerkib siis üha kõrgemale mäkke. Mägi on täis torkivaid põõsaid, maitseainete järgi lõhnavaid taimi ja kitsepabulaid. Päike on esialgu teisel pool mäge ja palavusest pole haisugi. Reklaamist hoolimata pole rada hirmus ega ohtlik, koosneb küll valdavalt kiviklibust, aga on täiesti läbitav ja sakslased on isegi kividele punaseid täppe joonistanud. Siin ja seal on näha müürijuppe. Kogu saar on ajal või teisel olnud majandatud. Tilos oli kunagi tuntud kui Dodekaneesia leivakorv, terassidel kasvatati hulgim vilja, mistõttu ei pidanud saareelanikud käima nt ohtlikes vetes kala püüdmas jne.
Eemalt paistavad vahelduva eduga Nisyrose vulkaanisiluett, Kos, Chalki, Rhodos ja muud saared. Päikese käes hakkab kiiresti palav, samas tuul on pigem jahe. Vesi ümberringi on tumesinine ja taevas selge. Püüame määrata igat silmahakkavat lindu. Akseli tassib selleks otstarbeks kaasas kolmjalal pikksilma ja Anna soomekeelset lindude välimäärajat. Üldiselt on tšill.
Veidi pärast kahte oleme Eristose rannas, murrame sisse suletud kenasse hotelli ja joome ära pererahva õlled. Kell kolm läheb buss tagasi Livadiasse. Maandume Omonias, paneme paika mõned maailma asjad, arveldame, teeme mulle plaane homseks ja uurime busside kohta. Poemehe käest saan kõike eluks tarvilikku ehk kohvi, šokolaadi ja Tilose kaardi.
Parim aeg siinkandis on november. Pole tuult ja pole palav, aga on päike.
Õhtusöögile satun kreetalase juurde, kelle tunnen ära vuntside järgi. Tuul püüab sikutada pealt ära katust ja suur kollane kass lükata ümber mu tooli. Kummagi üritus ei õnnestu. Kuu paistab eredalt ja seega saab hoida kokku taskulambipatareide pealt.
Saabuvad kõigepealt Iain ja Lyn, siis Anna ja Akseli. Kodust aetakse välja ka Olivia ja Denis, kes elavad Tilosel juba seitse aastat, aga kavasolevat rada pidi ei ole veel käinud. Originaalis pärit Inglismaalt. Bussi juhib Andreas ja paneb meid maha Püha Panteleimoni kloostri ees. Munki kloostris ei ela, st on ainult üks püha isa, kes koha korrasoleku järele valvab.
Rada keerleb ümber kloostri ja kerkib siis üha kõrgemale mäkke. Mägi on täis torkivaid põõsaid, maitseainete järgi lõhnavaid taimi ja kitsepabulaid. Päike on esialgu teisel pool mäge ja palavusest pole haisugi. Reklaamist hoolimata pole rada hirmus ega ohtlik, koosneb küll valdavalt kiviklibust, aga on täiesti läbitav ja sakslased on isegi kividele punaseid täppe joonistanud. Siin ja seal on näha müürijuppe. Kogu saar on ajal või teisel olnud majandatud. Tilos oli kunagi tuntud kui Dodekaneesia leivakorv, terassidel kasvatati hulgim vilja, mistõttu ei pidanud saareelanikud käima nt ohtlikes vetes kala püüdmas jne.
Eemalt paistavad vahelduva eduga Nisyrose vulkaanisiluett, Kos, Chalki, Rhodos ja muud saared. Päikese käes hakkab kiiresti palav, samas tuul on pigem jahe. Vesi ümberringi on tumesinine ja taevas selge. Püüame määrata igat silmahakkavat lindu. Akseli tassib selleks otstarbeks kaasas kolmjalal pikksilma ja Anna soomekeelset lindude välimäärajat. Üldiselt on tšill.
Veidi pärast kahte oleme Eristose rannas, murrame sisse suletud kenasse hotelli ja joome ära pererahva õlled. Kell kolm läheb buss tagasi Livadiasse. Maandume Omonias, paneme paika mõned maailma asjad, arveldame, teeme mulle plaane homseks ja uurime busside kohta. Poemehe käest saan kõike eluks tarvilikku ehk kohvi, šokolaadi ja Tilose kaardi.
Parim aeg siinkandis on november. Pole tuult ja pole palav, aga on päike.
Õhtusöögile satun kreetalase juurde, kelle tunnen ära vuntside järgi. Tuul püüab sikutada pealt ära katust ja suur kollane kass lükata ümber mu tooli. Kummagi üritus ei õnnestu. Kuu paistab eredalt ja seega saab hoida kokku taskulambipatareide pealt.
Lisa kommentaar