Pakime tavaari autosse, väisame keskväljaku söögimaja ja stardime
Ignalina suunas.
Äkki õnnestub tuumajaam ära näha. Tee kulgeb Valgevene
piiri lähedal, kõige väiksem vahe piiriga on ca 2 kilomeetrit kusagil
Zalavase kandis. Švencionyses pildistame sinisetriibulist kirikut.
Tuumad on paraku pakitud karmi saladuskattesse, ei ole jaamast kirjutatud ei raamatus ega ole ka kohapeal näha midagi, isegi torni mitte. Ignalina on renoveerimata paljude pisikeste aknaruutudega puitmajade ja sovjetitellistest suuremate majadega väikelinn. Linnast pisut põhjapoole asuvat Leedu ainus suusakeskus. Suuskadega mehike on küll sildi peal.
Kolm kilomeetrit Igalinast on Paluše, Aukštaitijose rahvuspargi peakontor. See oligi minu plaan. Park kubiseb järvedest, vaja minna paadiga sõitma. Palušes on vana puukirik ja veider infopunkt, kust küll leiab ka juhendmaterjali ja mõningase ootamise järel saabub mees, kes viipab suuna paadilaenutuspunktini ja uurib, kust me pärit oleme.
Paadid on kollase-punasekirjud. Võtan paadi kolmeks tunniks. Järve teises servas käin inimtühjalt redeliga paadisillalt ujumas, vesi on mõnus. Sealt pääseb edasi teise järve, sest osa järvi on omavahel ühendatud. Loen raamatut ja lasen tuulel paati tuldud teed tagasi kanda. Tuttava redeliga silla juures teen taas ujumispausi ja minust kanuutab mööda salkkond laulvaid nunni.
Tagasi Palušes. Ester ja Martti on sõitnud autoga põõsa taha. Kuhugi peale Daugavpilsi nad minna ei taha ja millegipärast pean tundma piinlikkust, et tahan näha kohti, mitte kimada kiirusest moondunud näoga punktist A punkti B, kusjuures punktis B ei oota mind miski peale hotelli. Kohtade nägemiseks minu meelest saigi Lätti-Leetu tuldud. Või ma eksin... Ronin kõigele vaatamata Ladakalnise mäe otsa. 175 meetrit kõrge mägi, mis hallidel aegadel oli kasutusel paganlike riituste tarbeks. Nime saanud jumalanna Lada auks, kes sünnitas maailma. Koos autoga ilmselt. Üleval on näha järvi 360 kraadi ulatuses. Vägev. Pildistan natuke lilli ja liblikaid. Lõhnab metsmaasikate järgi. Ja mitte ainult, neid leidub metsa all hulgim. Vanad muuseum-külad jäävad vaatamata. Teeäärsetel majadel on peale pandud eterniitkatused ja osa maju on hoopis välja surnud. Maastik on väga kupliline.
Riigipiirini pole palju maad, Leedu poolel igavlevad kaks piirivalvurit maasturis, Latvias Respublika silt on eemal põõsa all. Hoolimata passiivsest valvamisest pole piir kuhugi läinud. Tagasi litimaalt latimaal.
Daugavpils tundub olevat Läti Narva. Hotell asub katkiste tööstushoonete vahel ja kõneleb ainult vene keeli. Käime kesklinnas pelmeene söömas ja kobime koikule.
Tuumad on paraku pakitud karmi saladuskattesse, ei ole jaamast kirjutatud ei raamatus ega ole ka kohapeal näha midagi, isegi torni mitte. Ignalina on renoveerimata paljude pisikeste aknaruutudega puitmajade ja sovjetitellistest suuremate majadega väikelinn. Linnast pisut põhjapoole asuvat Leedu ainus suusakeskus. Suuskadega mehike on küll sildi peal.
Kolm kilomeetrit Igalinast on Paluše, Aukštaitijose rahvuspargi peakontor. See oligi minu plaan. Park kubiseb järvedest, vaja minna paadiga sõitma. Palušes on vana puukirik ja veider infopunkt, kust küll leiab ka juhendmaterjali ja mõningase ootamise järel saabub mees, kes viipab suuna paadilaenutuspunktini ja uurib, kust me pärit oleme.
Paadid on kollase-punasekirjud. Võtan paadi kolmeks tunniks. Järve teises servas käin inimtühjalt redeliga paadisillalt ujumas, vesi on mõnus. Sealt pääseb edasi teise järve, sest osa järvi on omavahel ühendatud. Loen raamatut ja lasen tuulel paati tuldud teed tagasi kanda. Tuttava redeliga silla juures teen taas ujumispausi ja minust kanuutab mööda salkkond laulvaid nunni.
Tagasi Palušes. Ester ja Martti on sõitnud autoga põõsa taha. Kuhugi peale Daugavpilsi nad minna ei taha ja millegipärast pean tundma piinlikkust, et tahan näha kohti, mitte kimada kiirusest moondunud näoga punktist A punkti B, kusjuures punktis B ei oota mind miski peale hotelli. Kohtade nägemiseks minu meelest saigi Lätti-Leetu tuldud. Või ma eksin... Ronin kõigele vaatamata Ladakalnise mäe otsa. 175 meetrit kõrge mägi, mis hallidel aegadel oli kasutusel paganlike riituste tarbeks. Nime saanud jumalanna Lada auks, kes sünnitas maailma. Koos autoga ilmselt. Üleval on näha järvi 360 kraadi ulatuses. Vägev. Pildistan natuke lilli ja liblikaid. Lõhnab metsmaasikate järgi. Ja mitte ainult, neid leidub metsa all hulgim. Vanad muuseum-külad jäävad vaatamata. Teeäärsetel majadel on peale pandud eterniitkatused ja osa maju on hoopis välja surnud. Maastik on väga kupliline.
Riigipiirini pole palju maad, Leedu poolel igavlevad kaks piirivalvurit maasturis, Latvias Respublika silt on eemal põõsa all. Hoolimata passiivsest valvamisest pole piir kuhugi läinud. Tagasi litimaalt latimaal.
Daugavpils tundub olevat Läti Narva. Hotell asub katkiste tööstushoonete vahel ja kõneleb ainult vene keeli. Käime kesklinnas pelmeene söömas ja kobime koikule.
Lisa kommentaar