Öö on kuiv ja tuuletu, kuid telk on sellegipoolest hommikuks läbimärg.
Või just seetõttu. Sees on hingeaur, väljas hingavad taimed ja maapind. Päike tõuseb kohe mäe tagant. Ronin üles vaatama, kuidas ta oma kiired ükshaaval mäeserva tagant välja pistab. All sinab meri ja läänekaares redutavad üksikud lillad pilved. Puud nihkuvad aeglaselt varjust välja. Siinsete puude kohta kasutatakse nime ”Laurissilva”, viidates loorberi perekonnale. Liik ei ole ilmselt turistidele müüv – haisev okootia (Ocotea foetens).
Telgi ümber keksib musträstas ja pöörab lehmakooke ringi, et putukad neis sisalduvad toitained kiiremini taimedele kättesaadavaks muudaks ja turistidel edaspidigi pehme küljealune oleks.
Tänane rada on laugem kui eilne, mis muidugi ei tähenda, et turnimist üldse ei ole.
Telgi ümber keksib musträstas ja pöörab lehmakooke ringi, et putukad neis sisalduvad toitained kiiremini taimedele kättesaadavaks muudaks ja turistidel edaspidigi pehme küljealune oleks.
Tänane rada on laugem kui eilne, mis muidugi ei tähenda, et turnimist üldse ei ole.
Raja ääres on kenad samblatuustidega loorberipuud, pärast kollase-rohelise-oranžikirjud välud, päike lagipähe paistmas, ja siis on rada koridoris madalate põõsaste vahel, üleval näha kitsas sinise taeva riba, mis meenutab Karpaate.
Nagu eile, on ka tänase raja külastajate keskmine intelligentsitase rada palistava kempsupaberi järgi otsustades madal. Või on neil seedimine korrast ära. Tegemist pole ka seda sorti prügiga, mida ilma erivahenditeta tahaks kaasa korjata.
Jätame vahele võimaluse põigata 25 allikaga koseni, mis on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi siin. 1,5 km mäest alla ja sama palju üles rajale tagasi. Nähes higiseid inimesi mäest üles turnimas, on lihtne jätta kosk tükkis allikatega mõne autosõidupäeva jaoks ja võtta suund piknikulaua taha. Laudu on kaks. Teise äärde on platseerunud portugali vanapaar, kelle lõkkesuits regulaarselt üle meie varustuse väljapaneku keerutab.
Rada lõpeb asfaldile, siit on nüüd umbes 5 km telkimiskohani. Kaks alternatiivset telklat olid juba täis. Telkimiseks on Madeiral vaja luba, mida saab internetist ja mis on tasuta. See on katse oma loodust mahatallamise ja ärapõletamise eest kaitsta. Järgmisest aastast peaks matkaradade kasutamine minema tasuliseks, see on loodetavasti efektiivsem meede.
Miks käia 5 km mööda teeserva, kui kaardil on näha teega peaaegu paralleelne jalgrada? Tagantjärele on see jalgrada kiire retsept, kuidas teha ühest kilomeetrist kolm. Algus on ometi nii ilus. Kuivanud hein, üksikud puhmad, lagendik ilma tõusude ja mõõnadeta. Mõned astelherned kriibivad küll sääri, aga neid on vähe. Kuniks kõik rajamoodi ribad hakkavad kiuslikult ogalisse tihnikusse lõppema. Saame kohe aru, et kadakamoodi põõsaid, kuivanud sõnajalgu ja pikkade peenikeste roheliste lehtedega puhmaid on ohutu kallistada, aga astelhernes torkab kõigest läbi ja põldmari haagib ennast lisaks torkamisele ka kõvasti kinni. Aeg läheb lennates, varjud venivad pikemaks. Teeni on 700 meetrit, siis 300, aga okkamüürist läbi ei pääse. Viimaks lõikame end taskunoaga vabadusse ja veedame järgmise veerand tundi teeservas end okastest ja muust purust puhtaks rapsides. Muljetavaldav interlüüd, eriti kui selgub, et me kumbki väga ei tahtnudki sinna minna.
Teest kahel pool kõrguvad tuugenid, osad suured ja osad alles väikesed. Selja taga kuhjuvad pilved nagu vatist mäed. Tee kulgeb nöörsirgelt õhtu suunas, servast pressivad peale meie uued okkalised sõbrad.
Bica da Cana telkimisala on puude all ja täitsa tühi. Kaks kilkavat neiut saabuvad pealampidega veheldes alles pimedas, kui me juba hambaid peseme.
Tuugenid ei säutsu ega sirista, vaid mühisevad tekkinud tuulega võidu. Monotoonset müha rikastavad telgikatust mööda nirisevad kuuseokkad.
Jätame vahele võimaluse põigata 25 allikaga koseni, mis on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi siin. 1,5 km mäest alla ja sama palju üles rajale tagasi. Nähes higiseid inimesi mäest üles turnimas, on lihtne jätta kosk tükkis allikatega mõne autosõidupäeva jaoks ja võtta suund piknikulaua taha. Laudu on kaks. Teise äärde on platseerunud portugali vanapaar, kelle lõkkesuits regulaarselt üle meie varustuse väljapaneku keerutab.
Rada lõpeb asfaldile, siit on nüüd umbes 5 km telkimiskohani. Kaks alternatiivset telklat olid juba täis. Telkimiseks on Madeiral vaja luba, mida saab internetist ja mis on tasuta. See on katse oma loodust mahatallamise ja ärapõletamise eest kaitsta. Järgmisest aastast peaks matkaradade kasutamine minema tasuliseks, see on loodetavasti efektiivsem meede.
Miks käia 5 km mööda teeserva, kui kaardil on näha teega peaaegu paralleelne jalgrada? Tagantjärele on see jalgrada kiire retsept, kuidas teha ühest kilomeetrist kolm. Algus on ometi nii ilus. Kuivanud hein, üksikud puhmad, lagendik ilma tõusude ja mõõnadeta. Mõned astelherned kriibivad küll sääri, aga neid on vähe. Kuniks kõik rajamoodi ribad hakkavad kiuslikult ogalisse tihnikusse lõppema. Saame kohe aru, et kadakamoodi põõsaid, kuivanud sõnajalgu ja pikkade peenikeste roheliste lehtedega puhmaid on ohutu kallistada, aga astelhernes torkab kõigest läbi ja põldmari haagib ennast lisaks torkamisele ka kõvasti kinni. Aeg läheb lennates, varjud venivad pikemaks. Teeni on 700 meetrit, siis 300, aga okkamüürist läbi ei pääse. Viimaks lõikame end taskunoaga vabadusse ja veedame järgmise veerand tundi teeservas end okastest ja muust purust puhtaks rapsides. Muljetavaldav interlüüd, eriti kui selgub, et me kumbki väga ei tahtnudki sinna minna.
Teest kahel pool kõrguvad tuugenid, osad suured ja osad alles väikesed. Selja taga kuhjuvad pilved nagu vatist mäed. Tee kulgeb nöörsirgelt õhtu suunas, servast pressivad peale meie uued okkalised sõbrad.
Bica da Cana telkimisala on puude all ja täitsa tühi. Kaks kilkavat neiut saabuvad pealampidega veheldes alles pimedas, kui me juba hambaid peseme.
Tuugenid ei säutsu ega sirista, vaid mühisevad tekkinud tuulega võidu. Monotoonset müha rikastavad telgikatust mööda nirisevad kuuseokkad.
Lisa kommentaar